Venestusaeg

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Venestusaeg (ka venestamisaeg) oli 19. sajandi teisel poolel riiklikult toetatud Venemaa Keisririigi sisepoliitline suund, mille eesmärk oli Venemaa Keisririigi etniliste vähemuste (kes moodustasid üle poole elanikkonnast) enesemääramisõiguste nõudmiste mahasurumine. 19. sajandi teisel poolel oli vene suurrahvusluse esindajate ja valitseva eliidi soov luua moodne unitaarne rahvusriik. Riigi lääneosa ääremaade järjekindel venestamine algas Poolas ja Leedus 19. sajandi esimesel poolel ja hoogustus 1860. aastail pärast järjekordset Poola ülestõusu. Eestis ja Lätis langes venestamise raskuspunkt 1880.–1890. aastaile, Soome autonoomiat hakati kitsendama 19. sajandi lõpuaastail.

Üheks ettekäändeks Venemaa keisririigi eri piirkondade haldus- ja elukorralduse ühtlustamiseks oli keisririigi eri piirkondades kehtinud erinevad elukorraldust sedastanud seadused: Varssavi kindralkubermangus – Napoleoni koodeks, Poltava ja Tšernigivi kubermangus – Leedu statuut, Balti kubermangudes – Balti erikord ja Soome suurvürstiriigis oma konstitutsioon. Keisririigi elanikkonna elukorralduse ühtlustamise eesmärgiks oli ka vastuseis teisele tõusvale rahvusele, sakslastele, kes olid 1871. aastal moodustanud ühise Saksa keisririigi. Venemaa keisririigi sisepoliitikaga kaasnes ka slavofiilide ja panslavismiliikumised.