Vikerforell

Vikerforell
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Kiiruimsed Actinopterygil
Selts	Lõhelised Salmoniformes
Sugukond	Lõhelased Salmonidae
Perekond	Idalõhe Oncorhynchus
Liik	Vikerforell
Binaarne nimetus
Oncorhynchus mykiss (Walbaum, 1792)
Sünonüümid
Salmo mykiss Walbaum, 1792 Parasalmo mykiss Walbaum, 1792 Salmo purpuratus Pallas, 1814 Salmo penshinensis Pallas, 1814 Parasalmo penshinensis Pallas, 1814 Salmo gairdnerii Richardson, 1836 Fario gairdneri Richardson, 1836 Oncorhynchus gairdnerii Richardson, 1836 Salmo gairdnerii gairdnerii Richardson, 1836 Salmo rivularis Ayres, 1855 Salmo iridea Gibbons, 1855 Salmo gairdnerii irideus Gibbons, 1855 Salmo irideus Gibbons, 1855 Trutta iridea Gibbons, 1855 Salmo truncatus Suckley, 1859 Salmo masoni Suckley, 1860 Oncorhynchus kamloops Jordan, 1892 Salmo kamloops Jordan, 1892 Salmo rivularis kamloops Jordan, 1892 Salmo gairdneri shasta Jordan, 1894 Salmo gilberti Jordan, 1894 Salmo nelsoni Evermann, 1908

Vikerforell ehk vikerhõrnas^[1] (Oncorhynchus mykiss) on lõheliste seltsi idalõhe perekonda kuuluv kala.

Viimasel ajal on vikerforellide taksonoomia muutunud. Veel 1971. aastal välja antud ja 1979 eesti keelde tõlgitud "Loomade elu" 4. köide kirjutab tänapäeval vikerforelliks nimetatava kala asemel neljast liigist, kelleks olid kamtšatka lõhe (Salmo penshinensis), mükiss (S. mykiss), teraspea-lõhe (S. gairdneri) ja vikerforell (S. irideus). Sellegipoolest kirjutab juba "Loomade elu": «Valitseb seisukoht, et Kamtšatka lõhed (perekonnast Salmo) on väga lähedased või isegi identsed selle perekonna Ameerikas elunevate liikidega.»^[2]

Vikerforell elab Vaikse ookeani põhjaosas. Ta koeb Aasia ja Põhja-Ameerika jõgedes, mis suubuvad Vaiksesse ookeani.

Vikerforell ei ole Eestis pärismaine liik. Ta jõudis Eestisse alles 1897. Tänapäeval on ta Eesti arvukaim kunstlikult kasvatatav liik^[1]. Teda on püütud asustada ka looduslikesse veekogudesse, aga pidama on ta jäänud üksnes Pärnu jõe ülemjooksule^[1].^[3]

Eestis kasvab vikerforell keskmiselt 3–6 dm, maksimaalselt 9 dm pikaks. Keskmiselt kaalub ta 3–4 kg, Eesti rekord on 5,6 kg.^[1]

Vikerforell koeb jaanuari lõpust juuni alguseni^[3] 700–7400 3,6–5,7 mm suurust marjatera. Mari langeb veekogu põhja ja areneb temperatuuril 1½–14 °C, kusjuures optimaalne on 6–8 °C. Vastsed kooruvad 1½–2 kuud pärast viljastumist ja võivad soodsates oludes kasvada teistest lõhilastest tunduvalt kiiremini^[3]. Vikerforell saab suguküpseks 2–4 aasta vanuselt ja elab kuni 10 aastat vanaks^[3].^[1]

Vastsed sünnivad rebukotiga ja toituvad selle sisust. Kui see on otsas, tõusevad vastsed veepinnale, et otsida toitu ja õhku ujupõie esmakordseks täitmiseks.^[4]

Looduslikult tekib vikerforellil konkurents jõeforelliga, kellele jääb alla. Ta suudab jõeforelliga võistelda vaid sirgetes kanaliseeritud jõelõikudes, sest vikerforellile pole oluline kaldaurgude ja teiste varjepaikade olemasolu.^[1]