Barokk-klassitsism ehk vanaklassitsism on stiilisuund 17. sajandi barokkarhitektuuris, millele on iseloomulik klassitsistlikult rangem vormikeel ja vastandumine itaalia baroki külluslikule lopsakusele.
Suunda esines ligikaudu aastail 1600–1730 Prantsusmaa, Inglismaa, Saksamaa ja Põhjamaade arhitektuuris, see orienteerus antiigile peamiselt renessanssarhitektuuri ja palladianismi vahendusel. Arhitektuuris taotleti proportsiooni, ja kompositsiooni harmooniat toetudes Vitruviuse arhitektuuritraktaatidele.[1]