Dielektriline polarisatsioon

Dielektriline polarisatsioon kui füüsikaline nähtus seisneb selles, et välise elektrivälja mõjul nihkuvad erinimelised, omavahel seotud elektrilaengud (nt molekulis) tasakaaluasendist välja ja moodustuvad dipoolid (elektriline dipool on süsteem, kus positiivsete ja negatiivsete laengute keskmed ei ühti).^[1] Ühesuunaliselt nihkunud dipoolid moodustavad dipoolmomendi.

Polarisatsioon avaldub dipoolmomentide resulteeriva vektorina ${\displaystyle {\vec {P}}}$ (summaarne dipoolmoment ruumalaühikus).

Polarisatsioon isotroopses ühtlikus dielektrikus on nõrga välja korral võrdeline mõjuva elektriväljaga ${\displaystyle {\vec {E}}}$:

${\displaystyle {\vec {P}}=\varepsilon _{0}\chi {\vec {E}},}$

kus

${\displaystyle \varepsilon _{0}}$ on elektriline konstant;

${\displaystyle \chi }$ on dielektriline vastuvõtlikkus (keskkonna omadustest sõltuv võrdetegur).

Polarisatsiooni kui füüsikalise suuruse P mõõtühik on kulon ruutmeetri kohta (C/m²).