Dominioon oli osaliselt sõltumatu Briti impeeriumisse kuuluv riik (enamasti emamaa Suurbritannia endine koloonia).
Kanada kasutas dominiooniõigust 1867. aastast, Austraalia 1901. aastast ja Uus-Meremaa 1907. aastast.[1]
Suurbritannia tunnistas 1923. aastal dominioonide õigust iseseisvale välispoliitikale.[2] Aastal 1926 lisandus sellele Balfouri deklaratsioon, millega kuulutati dominioonid Ühendkuningriigiga staatuselt võrdseteks autonoomseteks riikideks, kuigi säilis Briti impeeriumi koosseis.[3] See deklaratsioon sai seadusliku aluse Westminsteri statuudiga 1931. aastal, kuigi spetsiifiliselt viidati juba Briti Rahvaste Ühendusele.[4][5] Dominioonide parlamendid muutusid Briti seadusandlikust kontrollist sõltumatuks ning võisid tühistada Briti seadused. Samuti ei saanud Suurbritannia parlament vastu võtta seadusi nende heakskiiduta.[6] Teise maailmasõja vallandudes 1939. aastal kuulutasid dominioonid sõdu sõltumatuse alusel.[4]
Dominioonidel oli oma parlament, valitsus ja kohtusüsteem.
<ref>
-silt. Viide nimega nzhistory
on ilma tekstita.