 |
Eesti Kolhoosiehitus (lühend EKE) asutati kolhooside algatusel 1962. aastal kui majanditevaheline ettevõte: Eesti NSV Kolhoosidevaheliste Ehitusorganisatsioonide Vabariiklik Nõukogu. Nimi muudeti EKE-ks aastal 1972. Seoses omandireformiga taasriigistati ja erastati EKE süsteemi ettevõtted, eramud ja muud hooned ja käitised.
EKE süsteem ehitas kolhooside ja teiste põllumajandusettevõtete tellimusel mitmesuguse otstarbega ehitisi. Koondisse kuulusid rajoonide kolhoosidevahelised ehituskontorid (KEK-id), ehitusmaterjalitehased ja muud asutused. Töötajaid oli kogu EKE süsteemis kuni 20 tuhat. Peakontor oli Tallinnas aadressil V. Kingissepa tänav 12.
EKE Projekt loodi EKE ehituskontorite juures tegutsenud projekteerimisgruppide baasil. EKE projekti filiaalid asusid Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Paides.
Kolhoosides loodi maaelamukooperatiivid "EKE külaehituse" programmi raames.
Johannes Hint töötas välja ehitusmaterjali, silikaltsiidi, millest hakati EKE süsteemis tegutsevates Paliveres ja Aravete tehastes tootma ehitusplokke. Nendest suurplokkidest oli hõlpus kiiresti maju ehitada ja suurem osa EKE ehitatud tüüpprojektiga väikemaju ja kahe- ja kolmekorruselisi korrusmaju on ehitatud silikaltsiidist. Kuna EKE-l limiite ehitamisel ei olnud, siis võis ehitada niipalju, kui soovijaid elamispinnale oli. (Sirp 2008) Peale tüüpprojektide ehitati kolhoosidesse ka eriprojektidega ühiskondlikke hooneid, millest paljud said arhitektuuripreemiaid ja on kantud ka moodsa arhitektuuri rahvusvahelisse nimekirja DOCOMOMO.
EKE-l olid ka elektri- ja elektroonikaettevõtted (Estron, EKE Elekter, EKE Elektroonika).