Eesti viipekeel

Eesti viipekeel (ingl Estonian Sign Language) on iseseisva grammatika ja sõnavaraga visuaal-motoorne keel, mida tajutakse silmadega ja väljendatakse kehaga.

Eesti viipekeele staatus ja areng on otseselt seotud ühiskonna suhtumisega kurtide kogukonda ja kultuuri. Olulisel määral on eesti viipekeelt ja selle grammatikat mõjutanud Eesti haridus- ja sotsiaalpoliitika eri perioodidel.^[1] Eesti kurtide kogukonda ühendav eesti viipekeel on visuaal-motoorne keel nagu ka kõik teised viipekeeled maailmas.^[2] Keeleseaduse järgi on „eesti viipekeel iseseisev keel ning viibeldud eesti keel on eesti keele esinemiskuju”^[3]. Eestis kasutab eesti viipekeelt regulaarselt 4500 inimest, kelle hulgas on 2000 kurti, kes vajavad tõlketeenust.^[4]

↑ Regina Paabo (2010). Viibelda on mõnus - käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 13.
↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :0 on ilma tekstita.
↑ https://www.riigiteataja.ee/akt/113032019079
↑ Sutrop, Urmas. 2005. Estonian Sign Language. In Gordon, R., Jr. (ed). Ethnologue: Languages of the World. Fifteenth edition. Dallas, Texas: SIL International (vaadatud 16.01.2013)

[1] Regina Paabo (2010). Viibelda on mõnus - käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 13.

[:0-2] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :0 on ilma tekstita.

[:1-3] ttps://www.riigiteataja.ee/akt/113032019079

[4] Sutrop, Urmas. 2005. Estonian Sign Language. In Gordon, R., Jr. (ed). Ethnologue: Languages of the World. Fifteenth edition. Dallas, Texas: SIL International (vaadatud 16.01.2013)

[1]

[2]

[3]

[4]