Elementaarlaeng

Elementaarlaeng (tähis ${\displaystyle e}$) on väikseim vabalt eksisteeriv elektrilaeng. Iga keha elektrilaeng saab olla elementaarlaengu täisarvkordne. Elementaarlaeng võib olla positiivne või negatiivne. Negatiivne elementaarlaeng ${\displaystyle -e}$ on näiteks elektronil ja müüonil ning niisama suur positiivne elementaarlaeng ${\displaystyle +e}$ prootonil ja positronil. Osakestefüüsika standardmudelisse kuuluval kvargil võib küll olla elementaarlaengust väiksem laeng ${\displaystyle \pm {\tfrac {1}{3}}e}$ või ${\displaystyle \pm {\tfrac {2}{3}}}$, kuid neid laenguid kandvad osakesed ei esine eraldi – kvargid moodustavad alati liitosakese, mille laeng on seesama elementaarlaeng ${\displaystyle e}$ või null, laengu puudumine, nagu on elektriline laeng neutronil.

Elementaarlaeng on universaalne füüsikakonstant ja tema mõõtühik on kulon (C):

${\displaystyle e=1{,}602\,176\,634\cdot 10^{-19}\,\mathrm {C} .}$

See elementaarlaengu täpne (piirhälveteta) väärtus kehtib alates 20. maist 2019.^[1]

Teoreetiliselt tõestas elementaarlaengute olemasolu 1881. aastal Saksa füüsik Hermann von Helmholtz. Esimesena sai katselised mõõtmistulemused Ameerika füüsik Robert Andrews Millikan. Ta tõestas elementaarlaengu reaalse olemasolu aastatel 1909–1916. Laengu märk elektronil – ja prootonil + on ajalooliselt väljakujunenud ja seega kokkuleppeline. Samuti nagu on kokkuleppeline elektrivoolu suund, mida loetakse kulgevaks vooluringi positiivselt laetud osast negatiivsesse osasse.