Euroopa Liidu direktiiv

Direktiiv on Euroopa Liidu õigusakt, millega ühtlustatakse liikmesriikide õigusakte, eelkõige ühtse turu toimimise huvides^[1]. Erinevalt määrusest ei ole direktiiv otsekohalduv, vaid on juhis liikmesriikidele Euroopa Liidu seatud eesmärkide saavutamiseks. Liikmesriigil on õigus otsustada, kuidas vastavaid eesmärke saavutada.

Õigusakte annab välja Euroopa Parlament koostöös Euroopa Liidu Nõukoguga. Direktiivis on sätestatud aeg, mille jooksul peab liikmesriik selle enda õiguskorda üle võtma ning selle eest vastutavad erinevad ministeeriumid. Kui direktiiv on üle võetud, tuleb sellest teatada Euroopa Komisjonile. Juhul, kui direktiiv võetakse üle puudulikult või jäetakse tähtajaks üle võtmata, siis on komisjonil õigus algatada rikkumismenetlus liikmesriigi vastu.^[2]

Võib tekkida olukord, kus EL-i liikmesriik ei ole järginud direktiivis sätestatud tähtaega ning on jätnud direktiivi oma siseriiklikusse õigusesse rakendamata. Peamine põhjus on riigisisene ülevõtmisakti vastuvõtmise protseduur, mis võib olla aeganõudev, kuna olenevalt direktiivist võib riigil selle rakendamiseks olla vajadus muuta olemasolevaid õigusakte või luua täiesti uusi regulatsioone.^[3] Kuna direktiiv tuleb üle võtta täielikult, peab olema tagatud ka selle tõhus rakendamine, seetõttu tuleb kavandada ka täitmist tagavad normid.^[4] Direktiivide viibinud ülevõtmine liikmesriikides on aktuaalne probleem, mis takistab Euroopa Liidu seisukohast enda kodanikel ning ettevõtjatel saada kasu Euroopa Liidu õiguse eelistest. Sellest tulenevalt on Euroopa Liit seadnud sihiks redutseerida ülevõtmise puudujääke 1%-ni.^[5]

Isiku (sh nii juriidilise kui ka füüsilise isiku) tuginemine ülevõtmata või puudulikult ülevõetud direktiivile oma õiguste tagamiseks riigi (laias tähenduses) vastu on tuntud kui direktiivi vahetu õigusmõju. Põhimõtet, et kõik Euroopa Liidu riikide kohtud peavad tõlgendama siseriikliku õigust EL õiguse valguses, tuntakse kui direktiivi kaudset õigusmõju.