Film noir

Film noir (prantsuse keeles 'must film') on mängufilmistiil.

See stiil kajastab peamiselt korrumpeerunud, kriminaalset ja vägivaldset maailma. Peategelased on neurootilised, alatud ja küünilised. Visuaalselt annavad tooni sügavad varjud, trööstitu ümbrus ja tugevad valguskontrastid^[2]. Paljuski on see film eeskuju võtnud saksa ekspressionistlikust filmist.

Žanrilt on need peamiselt kriminaalfilmid. Sageli rõhutavad nad küünilist suhtumist ja seksuaalseid motiive. Tänapäeval võivad paljud filmid tunduda stereotüüpilised kriminullid, mille peategelaseks on "kõva mees", ehkki omas ajas need filmid nii stereotüüpsed ei olnud, vaid nad aitasid sellist stereotüüpi luua.

Film noir'is on tüüpiline peategelane eradetektiiv ("Sügav uni"), lihtpolitseinik ("Gangsterikuningas"), vananev poksija ("The Set-Up"), eluheidik ("Relvade kiituseks"^[3]), kuritegelikku maailma ahvatletud seaduskuulekas kodanik ("Gun Crazy") või lihtsalt asjaolude kokkusattumuse ohver ("D.O.A.").

Esimesena võttis termini film noir kasutusele 1946 prantsuse filmikriitik Nino Frank^[2][4]. Kuid USA-s, kus see stiil kõige rohkem levis, seda terminit enne 1970. aastaid õieti ei tuntud, ja nii määratleti see stiil suures osas tagantjärele. Enne termini kasutuselsvõtmist nimetati neid filme melodraamadeks.

Film noir'e toodeti 1940. ja 1950. aastatel USA-s, hiljem on neid toodetud mujalgi maailmas. Aega enne 1960. aastaid loetakse selle stiili klassikaliseks perioodiks ning hilisemates filmides on sageli viiteid varasematele filmidele.

Selle stiili klišeesid parodeerivaid filme on toodetud alates 1940. aastate teisest poolest.

Selles osas, kas film noir on eraldi filmižanr, spetsialistide arvamused lahknevad.