Hinduistlik filosoofia

Hinduistlik filosoofia^[1] on mitmetähenduslik mõiste. Kitsamalt tähistab see India filosoofilise mõtlemise traditsiooni. Samas võib seda tõlgendada kui kõikehaaravat filosoofilist doktriini, mida jagavad kõik hinduistlikud mõtlejad. Mõistet "hinduistlik filosoofia" kasutatakse sageli valimatult viimases filosoofilises või doktriinilises mõttes, kuid selline kasutamine on eksitav. Ei ole ühtset ja kõikehõlmavat filosoofilist õpetust, mida jagavad kõik hinduistid ja mis eristab nende vaateid vastandlikest filosoofilistest vaadetest epistemoloogia, metafüüsika, loogika, eetika või kosmoloogia teemadel, mis on seotud India teiste usunditega, nagu budismi, džainismiga. Tavaliselt tõlgendavad India filosoofia ajaloolased mõistet "hinduistlik filosoofia" kui teatud hinduistlike pühade tekstidega (Veedad) tekstilist ühendust jagavate filosoofiliste vaadete kogumit ja ei samasta "hinduistlikku filosoofiat" mingi tervikliku filosoofilise doktriiniga.

Hinduistlik filosoofia hõlmab lisaks esmase ja teisese religioosse tähtsusega hinduistlikes tekstides esinevatele üldkehtivatele filosoofilistele õpetustele ka hinduistlike filosoofiakoolkondade njaaja, vaišešika, saankhja, jooga, mimaansa ja vedaanta süstemaatilisi filosoofiaid. Kokku on hinduistlik filosoofia andnud märkimisväärse panuse India filosoofia ajalukku ja selle roll pole kaugeltki paigalseisev: Hinduistlikku filosoofiat mõjutasid budismi ja džainismi filosoofiad ning omakorda hinduistlik filosoofia mõjutas India budistlikku filosoofiat selle hilisemates etappides. Viimasel ajal^[millal?] arenenud hinduistlikku filosoofiat nimetavad mõned õpetlased "neo-hinduismiks", mida võib vaadelda kui India vastust Läänest vastu võetavale kristlikule sektantlusele ja stsientismile. Seega on hinduistlikul filosoofial pikk ajalugu, mis ulatub teisest aastatuhandest eKr tänapäeva.