Internetiprotokoll

See artikkel ootab keeletoimetamist. (Oktoober 2024) Kui oskad, siis palun aita artiklit keeleliselt parandada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

See artikkel räägib konkreetsest protokollist; kõikide internetiprotokollide kohta vaata artiklit Internetiprotokollistik.

Internetiprotokoll (ingl. Internet Protocol, IP) on peamine sideprotokoll ehk reeglistik, mida järgitakse andmepakettide saatmisel internetis kasutatavate võrguseadmete vahel. Võib öelda, et internetiprotokoll on interneti selgroog – see defineerib viisi, kuidas grupp eraldiseisvaid võrke saab töötada üksteisega, et luua globaalne võrk ehk Internet.^[1] Internetiprotokolli funktsioon töötati välja 1970. aastatel, kuid internetiprotokoll ise avaldati ametlikult 1981. aastal.^[2]

Internetis ja teistes võrkudes kasutatakse internetiprotokolli koos paljude teiste protokollidega, muuhulgas TCP-, UDP- ja ICMP-protokollidega. Järgmises tabelis on kirjas levinumad protokollid.

IP ehk internetiprotokolli ülesanne on toimetada ühe hosti väljasaadetavad andmepaketid teise hostini, kasutades kõigest IP-aadressi, mis asub andmepaketi päises. IP-aadress on iga hosti jaoks unikaalne. Sellise ülesande täitmiseks defineerib IP andmepakettide ehituse, millega andmeid transporditakse. Samuti määrab IP ära ka meetodid, kuidas andmepakettidele lisatakse andmeid saatva hosti ja andmeid vastuvõtva hosti informatsioon.

Esimene laialt kasutatav versioon IP-st oli IPv4 (Internet Protocol Version 4), mille IP-aadressi pikkuseks oli 32 bitti ehk 4 baiti. Uuem IP-protokolli versioon IPv6 omab 128-bitist ^[3] IP-aadressi ning see loodi asendamaks IPv4, kuna IPv4 korral ei jätku unikaalseid IP-aadresse kiire võrguseadmete arvu kasvu tõttu. IP on kasutusel ka kohtvõrkudes, mitte üksnes internetis.