Istandus

Istandus on taimekasvatusala või -majand, kus toodetakse taimseid saadusi, mis on kasvatatud üht liiki taimede istikutest.

Nii näiteks kasvatatakse istandustes kohvi, suhkruroogu, viinamarju, puuvilju, puuvilla, tubakat, sisalit ning mitmesuguseid puid, näiteks kautšukipuud.

Istandustel on suur osa paljudes arengumaades. Istandustes kasutatakse sageli odavat tööjõudu. Varem kasutati selleks sageli orje, hiljem arengumaadest värvatud lepingutöölisi.

Istanduste varaseimad näited on Vana-Roomas olnud latifundiumite seas. Nendes kasvatati küll kariloomi ja teravilja, kuid toodeti ka suurel hulgal veini ja oliiviõli.

Istandused hakkasid laialt levima koos kaubanduse arenguga.

Minevikus rakendati istandustes suurt osa orjadest, samuti oli istandustes orjade rõhumine kõige rängem.

Istanduste rajamisel väheneb tavaliselt piirkonna bioloogiline mitmekesisus. See tähendab paljude liikide elukeskkonna kaotust, mis võib halvimal juhul viia nende liikide väljasuremiseni. Seevastu kui istandus rajada jäätmaale või väga ebakvaliteetsele maale, võib istandus endaga kaasa tuua maa väärtuse ja bioloogilise mitmekesisuse suurenemise.

Istandusest ei pea tingimata saama otsest materiaalset kasu. Puid võidakse istutada ka selleks, et takistada luidete liikumist ja nad kinnistada. Niimoodi suureneb nii istandusealuse kui selle lähedase maa väärtus üldiselt.

Arenenud riikides pannakse suure saagikuse saavutamiseks suurt rõhku agrotehnikale (sordiarendus, väetamine, taimekaitse, õiged maaharimis- ja hooldusvõtted jne).

Mõned metsanduse asjatundjad väidavad, et metsaistandused vähendavad vajadust loodusliku metsaraie järele. Selle põhjuseks on istanduse suurem tootlikkus. Näiteks tuuakse Uus-Meremaa, mille metsast 19% pakub 99% tööstuslikult varutavast ümarpuidust. On hinnatud, et kogu maailma puiduvajaduse võiks katta kõigest 5% praegusaja metsa pindalalt. Praktikas on metsaistandused hakanud mõnes maailma paigas, näiteks Indoneesias, looduslikke metsi välja tõrjuma.