Back Johannes Vermeer AF Jan Vermeer ALS Johannes Vermeer AN يوهانس فيرمير Arabic يوهانيس ڤيرمير ARY جوهانس فيرمير ARZ Johannes Vermeer AST Johannes Vermeer AVK Yan Vermeer AZ Ян Вермеер BA
Johannes Vermeer ehk Jan Vermeer van Delft (ristitud 31. oktoobril 1632 Delftis nimega Joannis – maetud 15. detsembril 1675 samas nimega Jan) oli Hollandi maalikunstnik.
Vermeer oli Delfti linna maalikunstnik, kes elu ajal erilist edu ei saavutanud. Ta sai küll maalijate gildi vanemaks, kuid elas suhteliselt vaestes oludes nagu enamik tolle aja kunstnikke. Tema elust on suhteliselt vähe teada. Tema isa oli siidikangur, võõrastemaja peremees ja kunstikaupmees, kes suri 1652. aastal. Pärast isa surma jätkas Vermeer tema tööd kunstikaupmehena.
Vermeeri isa oli siidikangur Reijnier Janszoon. Janszoon ei olnud perekonnanimi, vaid isanimi. Isa elas Amsterdamis Sint Antoniesbreestraatil, kus elas üsna mitu kunstnikku. 1615 abiellus ta Digna Baltusega. Nad kolisid Delfti ja nad said tütre Gertruy, Johannes Vermeeri ainsa õe, kes ristiti 1620. 1625 osales Reijnier kakluses sõdur Willem van Bylandtiga, kes suri selles saadud haavadesse 5 kuud hiljem. Umbes selle aja paiku hakkas ta tegutsema kunstikaupmehena. 1631 liisis ta võõrastemaja "Lendav Rebane". 1641 omandas ta märksa suurema kõrtsi Mechelen, mis oli nimetatud samanimelise linna järgi ja asus turuplatsi ääres. Selle omandamine pani talle peale suured võlad. 1652. aasta oktoobris ta suri ja poeg jätkas tema kunstiäri.
29. detsembril 1653 sai Vermeer Püha Luuka gildi liikmeks. See gild ühendas maalikunstnikke. Gildi raamatupidamine ei jäta kahtlust selles, et Vermeer ei maksnud sisseastumismaksu. See oli katku, sõja ja majanduskriisi aasta, nii et mitte üksnes Vermeeril polnud rahaga kitsas. 1654 lendas õhku Delfti püssirohuladu ja selles plahvatuses hävis veerand linna. Hukkus sadakond inimest, nende seas kunstnik Carel Fabritius.
1662 valiti Vermeer gildivanemaks. Ta valiti tagasi aastail 1663, 1670 ja 1671, mis tõendab, et teda peeti heaks kunstnikuks.
Johannes Vermeer ristiti kalvinistlikus kirikus. 1653 läks ta üle katoliku usku ja abiellus katoliiklase Catharina Bolenesi (Bolnesiga). Abielu sõlmiti lähedalasuvas Schipluideni külas. Vermeeri jaoks oli see hea abielu, sest tema ämm Maria Thins oli märgatavalt rikkam kui ta ise. Tõenäoliselt oligi abielu tingimuseks pöördumine katoliiklusse. On küll kaheldud, kui südamest katoliiklane ta oli, aga tema maalil "Katoliku usu allegooria", mis valmis 1670–1672, on kujutatud usku armulaua sakramenti. Pärastpoole koliski kunstnik oma ämma juurde elama.
Abielust sündis 14 last, kellest 4 suri enne ristimist, kuid registreeriti Johan Vermeeri lastena. Sugulaste tehtud testamentidest on teada ülejäänud kümne lapse nimed: Maria, Elisabeth, Cornelia, Aleydis, Beatrix, Johannes, Gertruyd, Franciscus, Catharina ja Ignatius. Tõenäoliselt sai viimane neist nime Jesuiitide ordu asutaja Ignatius Loyola järgi.
1672. aastal tabas Hollandit taas sõda. Prantsusmaa ja Louis XIV ründasid Hollandit lõunast, Inglismaa merelt. Läänest ründasid kaks Saksamaa piiskoppi. Paljud õukonnad, teatrid, kauplused ja koolid suleti. Alles ülejärgmisel aastal lõppes sõda Hollandi võiduga ja kulus veel mõni aasta, enne kui olukord oli paranenud. Vermeer pidi Amsterdamist raha laenama, kusjuures tema käendajaks oli tema ämm.
Kogu selle aja jooksul jätkas Vermeer kallite värvide kasutamist, mis annab alust arvata, et ta ei ostnud paljusid töövahendeid ise, vaid need muretses tema patroon Pieter van Ruijven.
1675. aasta detsembris haigestus Vermeer raskelt ja suri poolteist päeva hiljem. Tema lesk seostas tema surma rahaliste raskustega. Kunstituru kokkulangemine kahjustas tema sissetulekut nii kunstniku kui ka kunstikaupmehena. Pärast tema surma kuulutati välja tema pankrot ja pankrotihalduriks oli mikroskoobi leiutaja Antoni van Leeuwenhoek.
Üldiselt on Vermeeri elust vähe teada. Tundub, et ta oli täielikult kunstile pühendunud, elades kogu oma elu Delftis. Tema nime kohtab üksnes mõnes registris, mõnes ametlikus dokumendis ja teiste kunstnike kommentaarides.
Tema kuulsus hajus pärast tema surma. Arnold Houbrakeni 17. sajandil kirjutatud kolmeköiteline suurteos hollandi kunsti kuldajast käsitles 440 kunstnikku, kelle seast aga Vermeer puudub, teda mainitakse vaid ühes kohas möödaminnes ja seejärel unustati ta kaheks sajandiks täielikult.
19. sajandil avastasid Vermeeri uuesti Gustav Friedrich Waagen ja Théophile Thoré-Bürger, kes kirjutasid temast artikli, milles omistasid Vermeerile 69 maali, ehkki tänapäeval omistatakse neist Vermeerile üksnes 34. Praeguseks on teada umbes 40 Vermeeri maali. Sellest ajast on Vermeeri kuulsus järjest kasvanud, nii et tänapäeval arvatakse temagi hollandi kunsti kuldaja maalikunstnike sekka.
20. sajandi üks kõige tuntumaid kunstiteoste võltsijaid Hans van Meegeren otsustas jäljendada Vermeeri kunsti osalt esteetilistel põhjustel, osalt sellepärast, et Vermeeri teoseid oli vähe, nad olid seetõttu haruldasemad ja kallimad, ning osalt seetõttu, et Vermeer ise oli teistest kunstnikest halvemini tuntud, mistõttu võltsingut oli raskem avastada.