Johannese ilmutuse raamat

Johannese ilmutuse raamat (lühend Ilm) on Uue Testamendi viimane raamat, mis on kirjutatud arvatavasti 96. aasta paiku Väike-Aasias. See on ainuke apokalüptiline raamat Uue Testamendi kaanonis ning seepärast on raamatul keskne koht kristlikus eshatoloogias.

Raamatu autor oli traditsiooni järgi evangelist Johannes. Johannes oli pagenduses Pátmose saarel, mis asub Väike-Aasia rannikul. Mõne teoloogi arvates võis Pátmos olla tema regulaarne peatus. Autor kirjeldab sissejuhatuses, et ta sai sõnumi Jumalalt, mille sisuks oli Jumala õiglane valitsemine ja peatselt saabuv viimne kohtupäev. Sõnum Jumalalt jõudis Johanneseni nägemuste kaudu.^[1]^[2]

Ilmutuse raamatul oli suur mõju hilisemale kristlikule kunstile ja see mõjutas palju kristlikku müstikat. Teksti sisu mõtestamine on kasutatava sümboolika tõttu keeruline.^[3] Ilmutuse raamatu kanoonilise kuuluvuse üle on kirikuisad ja teoloogid palju vaielnud. Paljud autorid on püüdnud raamatus esitatud sümboleid lahti mõtestada, kuid ühtset üldtunnustatud tõlgendust ei ole saavutatud. Samuti on levinud katsed raamatu kirjelduste alusel välja arvutada, millal saabub maailma lõpp.

↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :3 on ilma tekstita.
↑ James T. H. Adamson, The Concept of the Millennium in Revelation 20:1-10: Its Origin and Meaning. PhD diss. University of Ottawa, 1990.
↑ Robert M. Grant (1963). A Historical Introduction to the New Testament. Harper and Row.

[:3-1] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega :3 on ilma tekstita.

[2] James T. H. Adamson, The Concept of the Millennium in Revelation 20:1-10: Its Origin and Meaning. PhD diss. University of Ottawa, 1990.

[3] Robert M. Grant (1963). A Historical Introduction to the New Testament. Harper and Row.

[1]

[2]

[3]