Josip Broz Tito

See artikkel räägib Jugoslaavia liidrist; Serbia poliitiku kohta vaata artiklit Josip Broz Tito noorem

Josip Broz Tito (sünninimi Josip Broz; 7. mai 1892 Kumrovec – 4. mai 1980 Ljubljana) oli Jugoslaavia kommunistlik poliitik ja sõjaväelane, Jugoslaavia tegelik valitseja aastatel 1943–1980.

Tito sündis Kumrovecis (tänases Horvaatias) talupoja perekonnas seitsmenda lapsena viieteistkümnest. Ta isa oli horvaat Franjo Broz ja ema sloveenlanna Marija Javoršek. Noorpõlves oli ta lukksepp Zagrebis, hiljem töötas Daimleri automobiile tootvas tehases Viini lähistel. I maailmasõjas teenis Austria-Ungari armee seersandina Serbia ja Vene rindel; viimasel sai ta haavata ja langes 1915 vangi. 1917 astus Tito Siberis punakaarti. Naasnud 1920 äsja loodud Jugoslaaviasse, astus ta Jugoslaavia Kommunistlikku Parteisse (JKP) ja liitus radikaalse ametiühinguliikumisega.

Väidetavasti osales ta kommunistide põrandaaluses terroristlikus tegevuses, mis põhjustas vangistamise lõhkeainete varjamise pärast. Vabanemisel 1934. aastal liitus Tito JKP pagulaspoliitbürooga. Sel ajal võttis ta nimeks Tito. Pärast partei ridade puhastust 1937. aastal sai Tito 1940. aastal peasekretäriks. Tito uskus vankumatult Jugoslaavia föderaalriiki, mis oli kavandatud Nõukogude Liidu vabariikide eeskujul. Ta oli kompromissitu oma otsustavuses vältida koostööd mittekommunistlike rühmitustega. Neist kahest põhimõttest lähtus ta ka võitluses sakslastega II maailmasõja ajal. Kui Jugoslaaviat rünnati aprillis 1941, tuli Titol leppida Saksa okupatsiooniga, kuid samal ajal rajas ta salaja JKP võrgustiku ja relvastatud organisatsiooni. Sakslaste sissetung NSV Liitu andis Titole viimase tõuke kutsuda kaasmaalased relvile – mitte ainult NSV Liidu abistamiseks, vaid ka selleks, et kasutada sõja pakutud võimalust käivitada relvastatud revolutsioon.

Tito sõjaaegne strateegia oli tegutseda sõltumatult Draža Mihailovići juhitud tšetnikest ja Jugoslaavia eksiilvalitsusest Londonis. Tema partisanid korraldasid iseseisvaid operatsioone, mida ei hõlmanud liitlaste koordineeritud strateegia. Tito organiseeris kohalikul tasandil tiheda poliitilise võrgustiku. 1943. aastal tunnustasid lääneliitlased teda Jugoslaavia vastupanu juhina, sundides eksiilvalitsust temaga koostööd tegema.

Pärast Nõukogude vägede sisenemist Serbiasse oktoobris 1944 seadis Tito oma peakorteri sisse Belgradis. Maiks 1945 oli ta loonud Jugoslaavias kommunistliku riigiaparaadi. Erinevalt Nõukogude relvajõudude poolt okupeeritud Euroopa maadest konsolideeriti Jugoslaavia Tito võimu alla; Tito käivitas revolutsiooni ja seejärel tagandas mittekommunistid valitsusest.

Tito sõltumatus sundis Nõukogude juhtkonda üritama tema kukutamist. Pärast seda, kui Komintern heitis 1948. aastal Jugoslaavia kommunistlikust blokist välja, tagas Lääne abi talle võimaluse kogu stalinismiajastu autonoomselt üle elada. Uue konstitutsiooni alusel valiti Tito 1953 Jugoslaavia presidendiks. 1950.–1960. aastail järgis ta "positiivse neutraliteedi" poliitikat: mitteliitumine välisasjades ja oma jõududele toetumine siserindel, kaasa arvatud riigikaitse. Hoolimata leppimisest Moskvaga 1955, vastustas Tito ülestõusu mahasurumist Nõukogude poolt 1956. aastal Ungaris ja 1968. aastal Tšehhoslovakkias.

1974 kulmineerus tema väljakutsuv iseseisvus uue konstitutsiooni vastuvõtmisega, mis avas tee riigi detsentraliseerimisele. Paraku ei lahendanud see kasvavaid pingeid föderatsiooni eri rahvus- ja usurühmade vahel ja sattus vastuollu vananeva liidri üha anakronistlikuma valitsemisviisiga. Pinged, mida seni oli lihtsalt alla surutud, pääsesid pärast Tito surma 4. mail 1980 valla ja viisid lõpuks Jugoslaavia lagunemiseni ning kodusõjani.