Kihtvulkaan

Kihtvulkaan on suhteliselt suur ja pikaealine valdavalt koonilise kujuga vulkaaniline pinnavorm, mis on tekkinud vulkaanilõõrist pärit vulkaanilise materjali kuhjumisel maapinnal.

Kihtvulkaanid on laia levikuga, ehkki enamasti on nad seostatavad subduktsioonivööndi vulkanismiga. Tavaliselt kujutavad inimesed vulkaani just kihtvulkaanina. See on ka üsna loomulik, sest kihtvulkaanide ümber elab sageli rohkesti inimesi. Kihtvulkaanid tegutsevad suhteliselt tihti ja tulevad reljeefis hästi esile. Enamik ajaloolise aja suuremaid ja kuulsamaid vulkaanipurskeid on seotud kihtvulkaanidega. Kihtvulkaan on polügeneetiline vulkaan.

Kihtvulkaani defineerimine ei ole lihtne ülesanne. Enamik vulkanismi põhjustatud pinnavorme, kaasaarvatud kihtvulkaanid, on positiivsed, erandiks on vaid kaldeerad ja maarid. Vulkaanid erinevad üksteisest suuruse ja kuju poolest. Kõige suuremad vulkaanid on kilpvulkaanid ja kõige väiksemad šlakikoonused. Kihtvulkaanid jäävad suuruselt nende vahele. Üks tähtsamaid vulkaani kuju iseloomustav parameeter on nõlva kaldenurk. Kilpvulkaanid koosnevad valdavalt basaldist, mis suhteliselt väikse viskoossuse tõttu vulkaanilõõrist kaugele voolates on moodustanud lauge nõlvaga vulkaani. Kihtvulkaan on tavaliselt järsunõlvalisem, sest väljapaisatav materjal on mitmesuguse koostisega (mitmesuguse koostisega laava ja püroklastiline materjal) ja märksa vähem voolavam. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja tefra kihtidest. See ei pruugi olla vale, kuid on siiski väga jäme lihtsustus. Enamiku kihtvulkaanide ehitus on keerukam ning seetõttu nimetatakse neid sageli ka liitvulkaanideks (mitme vulkaani liitumisel tekkinud keeruka ehitusega mägi).

Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esinevad vulkanismi ilmingud, kuid kõige levinumad on nad kahtlemata konvergentses vööndis mandrilise maakoorega ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril. Divergentses vööndis ehk laamade lahknemispiirkonnas on kihtvulkaanid harvaesinevad (näiteks Kilimanjaro). Ookeanide keskahelikel kihtvulkaanid praktiliselt puuduvad, kui välja jätta Island (Hekla ja Askja), mis peale asetsemise keset ookeani keskahelikku asub ka kuuma täpi kohal. Kuuma täpi kohal võivad olla nii kiht- kui ka kilpvulkaanid. Kuuma täpi kihtvulkaanid on morfoloogiliselt eristamatud subduktsioonivööndite vulkaanidest. Erinevused tulevad ilmsiks kui uurida vulkaaniliste kivimite petrograafiat ja petrokeemiat.

Miks tekib teatud kohta just kihtvulkaan on määratud ära peamiselt vulkaanilise materjali koostise, vulkaanipursete võimsuse ja sagedusega. Koostiselt on kihtvulkaanidest pärit materjal kilpvulkaanide omast ränirikkam. Ränirikkus toob kaasa laava suurema viskoossuse ja sellest tulenevalt plahvatuslikkuse, sest väheneva rõhu tõttu magmast vabanevad gaasid ei pääse vulkaanilõõrist välja. Subduktsioonivööndite kihtvulkaanide laava on lisaks ka veerikkam, mis võimendab vulkaani plahvatuslikkust. Kihtvulkaanide pursked on väga erineva võimsusega. Suuremad pursked toovad kaasa kaldeerade tekkimise, näiteks Crater Lake Ameerika Ühendriikides. Pursked on enamasti suhteliselt sagedased, kuid sõltuvalt vulkaanist võivad olla väga erineva intervalliga. Näiteks Etna ja Stromboli on tuntud peaaegu pideva tegutsemise järgi, samas on Fuji viimasest purskest möödunud juba 300 aastat, rääkimata vulkaanidest, mis pole tegutsenud tuhandeid aastaid, kuid mille arvamine kustunud vulkaanide hulka võib olla ennatlik. Plahvatuslike pursetega on seotud ka püroklastilise materjali teke, mis vulkaani nõlvadel tihti kiht-kihilt vaheldub laavavooludega.