Kippumine (sanskriti ja paali keeles upādāna, 'kütus'[1], 'energia', 'protsessi käigus hoidja'[2][3]) või ka "tõmblemine", "üles kütmine" on budismis oluline tegur, mille põhjuseks on ihad, kiindumused ja tahtmised[4] ja tagajärjeks kannatused.
Kiputakse ja tõmbutakse ihade ja naudingute, vaadete, kommete ja rituaalide ning iseenda tunnustamise poole.
Kippumine iseendasse, enda pärast tõmblemine, iseenda üleskütmine (upādānakkhandha) ehk kippumise kogumid on kannatuse peamine põhjus, millest Buddha räägib juba «Seadmuseratta käimapanemises»:
„Lühidalt: viis isiksuse moodustajat (upādānakkhandha) valmistavad kannatusi.[5]“
Kippumine ehk tõmblemine on tegu, tegelik liigutus millegi poole, millegi suunas.
See on sõltuvusliku tekkimise ahela üheksas lüli, mis viib paratamatult saamise (bhava), sünni (jāti) ja surmani (jarāmaraṇa).
Kippumine tuleneb selles ahelas kõigest eelnevast ja saab ilmsiks kui käivitaja või süütaja, mida ei saa enam kustutada ega vaigistada.[6]