Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Liustik on lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal (vähemalt osaliselt), ei sula suvel täielikult ning liigub oma raskuse ja gravitatsioonijõu mõjul eemale akumulatsioonialast.
Liustikud katavad praegu ligikaudu 10% maismaast. Ent geoloogilises ajas on liustikud mitu korda hõlmanud sellest üle kolme korra suuremat ala. Viimane suurem jäätumine hakkas lõppema umbes 20 000 aastat tagasi. Ka kogu Eesti oli siis veel kaetud paksu jääkilbiga. Liustikutekkelisi pinnavorme võib leida kõikjal Eestis. Liustikud kujundavad reljeefi ka tänapäeval, kuid nad on taandunud poolustele lähemale. Eestile lähimad liustikud asuvad Skandinaavia mäestikus. Liustikud ei kujunda ainult pinnamoodi, vaid mõjutavad ka kliimat, annavad märku kliimamuutustest, reguleerivad merepinna taset, mõjutavad maapinna isostaatilisi liikumisi jne.
Liustikud võivad paikneda ka lumepiirist allpool, kuid osa liustikust peab asuma siiski kionosfääris, kus lume akumulatsioon ületab sulamise ja aurustumise. Liustiku kujunemiseks ei ole vaja väga külma kliimat, küll on aga vaja piisavas koguses sademeid. Liustik saab kujuneda üksnes siis, kui ablatsioon ehk jää sulamine ja aurustumine on väiksem lume kuhjumisest akumulatsioonialal ehk firnibasseinis.
Liustikke, nende liikumist, levikut, füüsikalisi omadusi jms uuriv teadusharu on glatsioloogia.