Mardikalised

See artikkel räägib putukate seltsist; Mardikas oli ka Voldemar Õuna pseudonüüm

Mardikalised
Violettjooksik (Carabus violaceus). Pildistatud Lõuna-Eestis.
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Arthropoda
Klass	Putukad Insecta
Alamklass	Välislõugsed Ectognatha
Selts	Mardikalised Coleoptera

Mardikalised (Coleoptera) on lülijalgsete selts putukate klassist.

Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neid on kirjeldatud umbes 350 000 liiki, kuid hinnanguliselt on neid mitu korda rohkem. Eestis on leitud 3073 liiki, kuid neid arvatakse leiduvat vähemalt 3400^[1]. Neist enamik on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Oma suure isendite hulga, biomassi ja ökoloogiliste seoste tõttu on mardikad tähtsad maismaakoosluste komponendid.

Nende teaduslik nimetus tuleb kreekakeelsetest sõnadest koleos ('tupp', 'kate') ja pteros ('tiib'). Mardikate uurimisega tegeleb koleopteroloogia

Toitumistüübi järgi on mardikad fütofaagid, adefaagid, saprofaagid, koprofaagid, nekrofaagid või polüfaagid. Parasiite on suhteliselt vähe. Need elavad koos mesilaste, sipelgate, termiitide, herilaste ja ämblikega. Partneri leidmiseks kasutavad feromoon-, heli (siklased) ja ka valgussignaale (jaanimardikas). Mardikalised jaotatakse kolme alamseltsi:

• röövmardikalised (Adephaga), näiteks jooksiklased ja vees elavad ujurlased;
• vetiktoidumardikalised (Myxophaga);
• segatoidumardikalised (Polyphaga), kelle hulka kuulub valdav osa mardikalisi.

Mardikalisi elab palju ka inimelamutes. Lahtiselt seisma jäänud jahusse ning jahusaadustesse asuvab peagi elama harilik jahumardikas ning väike-jahumardikas.

Mardikaliste eripäraks on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad (elytrae). Teise tiivapaari tiivad on kilejad ja mardikad kasutavad neid lendamiseks. Kattetiivad asetatakse lennu ajal seljale kokku või kasutatakse lennul kandepindadena. Suised on haukamistüüpi.