Ta nimetas oma õpetust kriitiliseks ühiskonnateooriaks, mis ei uuri vahetult antut (nagu positivistid), vaid ajalooliselt kujunenud ja muutuvaid nähtusi ning sündmusi.
Kriitilisel teoorial on kaks ülesannet: a) tähistada seda, mida tuleb muuta (innovaatilisus); b) tähistada seda, mida tuleb säilitada (traditsioonilisus). Max Horkheimer: "Edasi saab minna ainult siis, kui me tunneme olevikku, lähtume tulevikust ja arvestame minevikku".
Ratsionaalsuse kui vahendi kriitika ja uue ratsionaalsuse otsingud. Mõistus on justkui tumestatud, kuna on saanud vaid võimu ja vajaduste rahuldamise vahendiks (instrumentaalne mõistus).
Horkheimer tunnistas sisedialoogi. Inimene pole igaveseks ajaks ette antud muutumatu idee. Mõtlevas inimeses toimub alati pidev dialoog (sõltuvalt ajastust ja ümbritsevatest oludest).
Pärast teist maailmasõda muutusid Horkheimeri vaated oluliselt: vasakult paremale (liberalismi suunas).