Reljeefiks ehk šagräänpinnaks nimetataakse petrograafias mineraalide murdumisnäitajate erinevusest tulenevat optilist efekti, mis seisneb suurema murdumisnäitajaga mineraali pinna näivalt kõrgemal paiknemises. Efekt on vaadeldav polarisatsioonimikroskoobiga.
Kõrge murdumisnäitajaga mineraalid näivad omavat krobelist pinda, mistõttu nimetatakse reljeefi ka šagräänpinnaks. Suure murdumisnäitajaga mineraalidel on tugev šagräänpind ehk kõrge reljeef.
Reljeefi võib hinnata külgnevate mineraalide suhtes, kuid kui räägitakse kõrgest, mõõdukast jms reljeefist, siis peetakse silmas mineraali murdumisnäitaja erinevust palsami suhtes, millega uuritav kiviliistak õhiku alus- ja katteklaasi vahele on liimitud. Palsami murdumisnäitaja on traditsiooniliselt alati umbes 1,54. Kui mineraali murdumisnäitaja on sellest väärtusest suurem, siis on tal positiivne reljeef. Vastupidisel juhul negatiivne. Kõrgeks nimetatakse reljeefi siis, kui mineraali murdumisnäitaja erineb palsami murdumisnäitajast enam kui 0,12 võrra. Et positiivsel ja negatiivsel reljeefil on raske vahet teha, kasutatakse selleks spetsiaalseid võtteid, millest tavalisim on Becke joone meetod.