Mitokondriaalne hingamisahel ehk mitokondriaalne elektronide transpordiahel on eukarüootsete rakkude mitokondri sisemembraanis toimuv redoksprotsesside jada, mille käigus kanduvad elektrondoonorite elektronid üle elektronaktseptoritele. Aeroobsetes tingimustes toimiv hingamisahel järgneb tsitraaditsüklile ja on oksüdatiivse fosforüülimise protsessi osaks.[1] Oksüdatiivne fosforüülimine on protsess, kus elektronide transpordiahelas korduva vesiniku oksüdeerimise tagajärjel saadavat energiat kasutades tekib ADP fosforüülimisel ATP.
Hingamisahelas on elektronide doonoriteks NADH ja FADH2 ning elektronide aktseptoriks on molekulaarne hapnik, mis vastuvõetud elektronide toimel veeks konverteeritakse. Taimedes toimib lisaks mitokondriaalsele hingamisahelale ka fotosünteetiline elektrontransportahel, mille töö tulemusena toodetakse hoopis vee molekulidest hapniku molekule. Erinevate elektronide doonorite ja aktseptoritega elektrontransportahelaid esineb looduses veel mitmeid ning neid leidub nii eukarüootsetes kui prokarüootsetes organismides. Kõikide elektrontransportahelate ühine omadus on, et nende töö tulemusena tekkiva prootongradiendi elektrokeemiline energia salvestatakse keemilise energiana ATP molekulidesse. ATP energiat saab kasutada erinevates metabolismiradades energeetiliselt mittesoodsate ehk toimumiseks täiendavat energiat vajavate reaktsioonide läbiviimiseks. Väike hulk ATPd on võimalik toota substraadi tasemel fosforüülimisega, mis toimub näiteks glükolüüsi rajas, ning osad organismid toodavad ATPd kääritusprotsesside käigus, kuid enamikus organismides on peamiseks keemilise energia tootmise viisiks elektronide transpordiahelad.[1][2]
Hingamisahela termodünaamiliselt soodne kulgemine on garanteeritud sellega, et elektronid liiguvad negatiivsema redokspotentsiaaliga ühenditelt aina positiivsema redokspotentsiaaliga ühenditele, st iga järgmine elektronikandja on elektronide suhtes vastuvõtlikum (afiinsem) kui eelmine. Elektronikandjate oksüdeerumisel vabaneva energia toimel pumbatakse prootoneid mitokondri maatriksist membraanidevahelisse ruumi ning tekib prootongradient. ATP süntaas kasutab gradiendi energiat roteerumiseks (s.t gradiendi elektrokeemiline energia muundatakse ATP süntaasi poolt mehaaniliseks energiaks). ATP süntaasi vahendusel liiguvad prootonid tagasi mitokondri maatriksisse ning energia salvestub ATPsse keemilise energia kujul. NADH redokspotentsiaal on suurem (negatiivsem) kui FADH2 oma, seega NADH redutseerimisel vabaneb rohkem energiat ja saab sünteesida rohkem ATPd.[1][3]