Mohsi astmik

Mohsi astmik ehk Mohsi skaala on etalonmineraalide kõvadusel põhinev mineraalide suhtelise kõvaduse määramise skaala.

Astmiku koostas aastal 1812 Austria mineraloog Friedrich Mohs.

Kõvaduse all peetakse silmas mineraali vastupanu kriimustamisele. Pehmema mineraaliga ei ole võimalik kõvemat mineraali kriimustada.

Mohsi astmik on siiani kõige laiemalt kasutatav mineraalide suhtelise kõvaduse määramise skaala. Mineraali suhteline kõvadus tähendab kõvadust teiste mineraalide suhtes. Astmikul on kümme astet, millele vastavad kümne tuntud mineraali absoluutsed kõvadused. Iga astmiku mineraaliga on võimalik astmiku pehmemaid mineraale kriimustada. Kui etalonmineraalide absoluutsed kõvadused panna graafikule, oleks sirge peaaegu lineaarne kuni korundini, kuid tõuseb seejärel järsult, sest teemant on korundist umbes viis korda kõvem mineraal.

Mineraali kõvaduse määramiseks tuleb valida võimalikult sile mineraali pind ja proovida seda kriimustada mõne Mohsi astmikku kuuluva mineraali terava servaga. Kui tekib kriimustus, tuleb valida pehmem mineraal ning korrata protseduuri kuni enam kriimustust ei teki. Seejärel tuleb proovida uuritava mineraaliga kriimustada etalonmineraali pinda. Kui tekib kriimustus, on uuritava mineraali kõvadus kokkuleppeliselt etalonmineraali kõvadus n + 0,5. Kui aga kriimustust ei teki, loetakse uuritava mineraali ja etalonmineraali kõvadused ligikaudu võrdseks.

Ülalkirjeldatud meetodit ei saa edukalt rakendada peeneteraliste mineraalide korral, sest keemilised sidemed terade vahel on alati nõrgemad sidemetest terade sees. Seega tuleb alati hoolikalt jälgida, kas kriimustatakse tõesti mineraali pinda või kraabitakse lahti üksikuid terakesi.

Etalonmineraalide asemel kasutatakse tihti ka muid käepäraseid esemeid, näiteks sõrmeküünt (kõvadus 2...2,5), vaskmünti (kõvadus 3...4), raudnaela (kõvadus 4), noatera (kõvadus 6).

Mineraalide absoluutse kõvaduse määramiseks kasutatakse skleromeetreid.