See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2010) |
Monoloog (vanakreeka sõnadest mono 'ainus' ja logos 'kõne') ehk ainukõne ehk ühekõne on näidendis või kirjandusteoses pikem üksikkõne endamisi või dialoogi osana.[1]
Monoloogi sisuks võib olla tegelase lüüriline eneseväljendus, pihtimus, pöördumine publiku poole, jutustus laval näitamata sündmustest, refleksioon ja hinnang toimunule.[1]
Monoloog võib olla ka tegelase sisedialoog küsimuste-vastuste kujul, nagu Hamleti kuulus monoloog "Olla või mitte olla".[1]
Monoloogi algatajaks peetakse vanakreeka tragöödiakirjanikku Euripidest.[1]
Monoloogi soositi klassitsismi ja romantismi perioodil. 19. sajandil realistlikus draamas kasutati seda vähem. Uuesti hakati seda rohkem viljelema 20. sajandi ekspressionistlikus näidendis (täpsemalt: ad spectatores).[1]
Tervenisti monoloogile on üles ehitatud monodraama. Monoloog on oluline väljendusvorm dramaatikas. Monoloogi esineb ka lüürikas ja eepikas.[1]