Munk

See artikkel räägib Jumalale pühendunud meesisikust; tiigi veerežiimi regulaatori kohta vaata artiklit Munk (ehitis).

Munk (kreeka keelest μοναχός monachos 'üksik, üksildane') on isik, kes praktiseerib religioosset askeetlust, elades kas üksi või koos teiste munkadega, kuid säilitades alati teatava eraldatuse nendest, kes ei jaga temaga sama eesmärki. Munkluse põhimõte on väga vana ning esineb paljudes religioonides ja filosoofilistes õpetustes.

Munga eesmärk on isikliku pääste saavutamine, aga munklus on tugevasti mõjutanud ka heategevust ja kultuuri.^[1]

Budismis on munkluse ja kloostri traditsioon praegu eksisteerivate religioonide seas kõige vanem.

Kristluses on munk oma elu Jumalale pühendanud mees, kes üldreeglina on andnud ajutised või igavesed tõotused ning seeläbi ordu või kongregatsiooni liikmeks saanud.

Esimesteks kristlikeks munkadeks võib pidada erakuid, kes hülgasid perekonna ja töö ning elasid askeetlikult üksildastes paikades, näiteks kõrbetes ja mägedes. Esimene tuntud kristlik erak (hiljem peeti teda väga tähtsaks) oli egiptlane Antonius Suur, kes suri aastal 356 pKr. Esimese kristliku kloostri, kus mungad elasid kindlate reeglite järgi koos, rajas aastal 326 egiptlane Pachomios, kes suri aastal 348.^[1]

Munkadeks nimetatakse üksnes mehi. Samasugust elu elavaid naisi nimetatakse nunnadeks.

Kõik kristluse suunad munklust ei toeta. Munklus on mõjukas õigeusus ja katoliikluses, kuid protestantismis on see vähe levinud. Anglikaani kirikus on ometigi olnud suhteliselt palju munki, kelle arv ulatus 20. sajandi algul paljudesse tuhandetesse. Siiski on kogu 20. sajandi jooksul anglikaani munkade arv pidevalt vähenenud. Üksikuid munki on ka luterluses, isegi tänapäeval.

Isiklikule arengule pühendunud mehe kohta kasutatakse sõna "munk" ka teiste religioonide ja õpetuste puhul.