Muusikateadus ehk musikoloogia on muusikat ja selle arengut uuriv teadusharu. Muusikateaduse peamised aladistsipliinid on muusikateooria, muusikaajalugu ja muusikakriitika. Teiste aladistsipliinide seas on muusikaakustika, muusikaesteetika, muusikafolkloristika ehk muusikaetnoloogia, muusikapaleograafia, pillitundmine, muusikapedagoogika ja interpretatsiooniteooria.
Muusikat uurivad teadused:
Grazi Ülikooli muusikateaduse professor Richard Parncutt soovitab muusikateaduse kui distsipliini struktuuri vaadelda järgmiselt [1]:
- tuumdistsipliinid, mis on otseselt suunatud muusikale enesele – muusikateooria, analüüs, kompositsioon, muusika esitus kõigis kultuurides, muusikastiilides ja perioodidel;
- kesksed distsipliinid, mis on otseselt suunatud muusikalistele nähtustele ja kontekstile – etnomusikoloogia (muusikaantropoloogia), muusikaajalugu, muusikapsühholoogia, muusikasotsioloogia, kultuuriuurimine ja muusikaakustika;
- perifeersed distsipliinid, mis toetavad tuum- ja keskseid distsipliine – kompuuting musikoloogias, psühhoakustika, muusikafilosoofia, muusikafüsioloogia ja muusika eelajalugu;
- praktilised distsipliinid, kus musikoloogilisi teadmisi rakendatakse – muusikapedagoogika, muusikateraapia ja muusikameditsiin.
Muusikateaduse valdkonnas tegutsev teadlane on muusikateadlane.