Nag Hammadi kirjad

Nag Hammadi käsikirjad avastati 1945. aastal Egiptusest Nag Hammadi lähedalt.

Mitte kõik leitud teosed ei pärine hilis-antiikaja religioossest gnostikute liikumisest, vaid varase kristluse erinevatest suundadest.

Pole teada, kuidas ja mis asjaoludel need teosed oma leiupaika sattusid ning kellele nad kuulusid, kuid praegu kõige levinuma hüpoteesi järgi pärinevad need teosed leiupaiga läheduses asunud kloostri raamatukogust, kust need olid kõrvaldatud kui hereetilised teosed. See hüpotees sobib hästi kokku ka Egiptuse kirikuloo kronoloogiaga.

Enamik Nag Hammadi «raamatukogu» teostest pärineb 2. ja 3. sajandist, see tähendab Egiptuse kirikuloo kõige varasemast perioodist (ristiusu olemasolu Egiptuses on dokumentaalselt tõestatud alates 2. sajandist), kuid teoseid sisaldavad käsikirjad (papüüruskoodeksid) pärinevad 4. sajandist.

Suurem osa Nag Hammadi teostest pärineb inimestelt, kes pidasid ennast kristlasteks. Kristlasteks pidas end ka suurem osa nendest Egiptuse kristlastest, keda tänapäeval gnostikuteks nimetatakse.

Nimetatud käsikirjad peideti u a 390 paiku lähedalasuva Pachomiuse kloostri munkade poolt. Savinõusse pitseeritud kogu sisaldas kolmteist kaunist papüüruskoodeksit kokku 52 tekstiga. Tegemist on algkristlike tekstidega, mis kajastasid eelkõige ühe varakristliku suuna, gnostikute, vaateid. Gnostikute järgi andis Jeesus lisaks laiemale publikule mõeldud õpetusetele veel salaõpetusi väljavalituile, kes teda mõista suutsid.

Nag Hammadi tekste on rühmitatud erinevalt. Üks võimalus on jagada need vastavalt tekstide suhtele gnoosise ja kristlusega järgmistesse gruppidesse.

1. Tekstid, mis on ühteaegu nii kristlikud kui ka gnostilised. Need jagunevad omakorda kahte alarühma.

• Tekstid, mis on olemuslikult kristlik-gnostilised.
• Kristlik-gnostilised tekstid, milles kristlik osa on kõrvaline.

2. Mittekristlikud tekstid. Jagunevad omakorda kahte alarühma.

• Gnostilised tekstid, milles kristlik aines puudub.
• Mittegnostilised tekstid.^[1]