Narkostrateegiaks[viide?] ehk uimastipoliitikaks nimetatakse püüet riiklikul või riikideülesel tasemel võidelda narkomaania ja narkootiliste ainete kuritarvitamise negatiivsete mõjude vastu.
Riigid üritavad võidelda uimastite kuritarvitamise vastu mitmesuguste strateegiatega. Nõudluse vähendamine hõlmab meetmeid nagu keelupoliitika, trahvimine ja vangistamine narkokuritegude eest, vabatahtlik ja sunniviisiline sõltuvusravi, ühiskondlikud teabekampaaniad ja tugiprogrammid. Pakkumise vähendamiseks keelustatakse välispoliitika toel uimastite tootmiseks kasutatavaid taimi ja aineid ning püütakse avastada ja peatada uimastikaubandust. Samuti on riigiti kasutusel uimastikahjude vähendamise strateegiad nagu süstlavahetus süstivatele sõltlastele, asendusravi ja laborid, kus narkootikumide puhtust tasuta testitakse.
Eri jurisdiktsioonides on eri liiki uimastid reguleeritud eri rangusega. Näiteks heroiin on keelustatud või rangelt reguleeritud peaaegu kõikjal, aga kata ja kodeiin on nii mõneski piirkonnas legaalsed. Üha enam on hakatud liberaliseerima kanepit keelustavaid seadusi.