Ostsiedlung

See artikkel vajab toimetamist. (Juuni 2020) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Artiklis puuduvad viited. (Juuni 2020) Palun aita artiklit täiendada, lisades sobivaid viiteid.

Ostsiedlung ([ˈɔstˌziːdlʊŋ], sõna otseses mõttes itta asumine) oli germaanikeelsete rahvaste keskaegne ida poole rändamine ja asustamine Saksa-Rooma riigist – eriti selle lõuna- ja lääneosast – Kesk-Euroopa vähem asustatud piirkondadesse, Ida-Euroopa lääneossa ja Läänemere idakaldale. Mõjutatud piirkond ulatus laias laastus Eestist põhjas kuni Sloveeniani lõunas ja Transilvaaniasse (nüüd Rumeenias) idas. Osaliselt järgis Ostsiedlung keisririigi ja Saksa ordu territoriaalset laienemist.

Jedlicki sõnul (1950) ei tähenda mõiste "Saksa kolonisatsioon" paljudel juhtudel sakslaste tegelikku rännet, vaid põliselanike (poolakad, ungarlased jne) siserännet maapiirkondadest linnadesse, kes võtsid seejärel vastu Saksa linnade Magdeburgi ja Lübecki seaduste eeskujul seadusi.

Saksa itta asumise eel ja ajal elasid hiliskeskaegsed Kesk- ja Ida-Euroopa ühiskonnad läbi sügavad kultuurilised muutused demograafias, religioonis, seaduses ja halduses, põllumajanduses, asulate arvus ja struktuurides. Seega oli Ostsiedlung osa protsessist, mida nimetati Ostkolonisation ("idakolonisatsioon") või Hochmittelalterlicher Landesausbau ("kõrgkeskaja maade konsolideerimine"), ehkki neid termineid kasutatakse mõnikord sünonüümidena.

Samuti on teada äsja saabunud asunike ja kohalike elanike vahelised etnilised konfliktid ning põliselanike väljasaatmine. Mitmes Ostsiedlungi piirkonnas diskrimineeriti olemasolevat elanikkonda ja tõrjuti haldusrollidest eemale.

20. sajandil kasutasid Saksa natsionalistid, sealhulgas natsionaalsotsialistid, Ostsiedlungit, et avaldada survet Saksamaa territoriaalsetele nõudmistele ja näidata Saksamaa väidetavat paremust mittegermaani rahvaste ees, kelle kultuurilisi, linna- ja teadusalaseid saavutusi sellel ajajärgul kahjustati, tõrjuti või esitati saksa keeles.