Ovulatsioon

Ovulatsioon ehk munairre (ladina ovulatio) on küpsenud munasarjanääpsu ümbritseva folliikulikesta (theca folliculi) puhkemine (rebenemine) ja follikulaarvedeliku valla pääsemine. Koos follikulaarvedelikuga (liquor folliculi) liigub munasarjast irdunud munarakk munajuhade kaudu emakasse.^[1] Ovulatsiooni kaugem eesmärk on luua naise kehas sobiv eeldus uue võimaliku viljastatud munaraku arengule, uue elava hulkrakse organismi tekkeks ja arenguks, ontogeneesiks. Laiemas kontekstis on see üks eluliselt tähtis osa isendi ja ka liigi geenide edasipärandumise keerukast protsessist.

Ovulatsiooni füsioloogia ja sagedus võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi. Ovulatsioon hakkab umbes 11–14 aasta vanustel tütarlastel ja munarakkude valmimine lõpeb umbes 50–55-aastastel naistel. Munarakkude perioodiline valmimine kordub umbes iga 28 päeva järel. Selle tagab aju ja munasarjade omavaheline koostöö.

Ovulatsioon allub ajuripatsi poolt nõristavate hormoonide toimele, mis reguleerivad nii organismi vee ja temperatuuri homöostaasi ja vererõhku, kui ka kilpnäärmete, kasvu, suguelundite, raseduse ning sünnituse ja piimanäärmete, aga ka valuretseptorite tööd.

Ovulatsioon on koduloomadel innaajaga seotud, kas spontaanne või provotseeritud protsess, mil lõhkeb lõpliku küpsuse saavutanud põisfolliikul ja vabaneb viljastumiseks küps munarakk.^[2]

Ovulatsiooniga on vahetus seoses menstruatsioon. Regulaarse ja normaalse menstruaaltsükliga naistel (ka suguküpsetel tütarlastel) toimub ovulatsioon kaks nädalat enne järgmist menstruaalverejooksu.

Emakasse liikunud munaraku asemel areneb järelejäänud munasarjafolliikuli rakkudest kollaskeha (corpus luteum).^[3] Naise rasestudes püsib kollaskeha kuni sünnituseni, mitterasestumise korral aga hääbub.