Punane raamat

See artikkel räägib looduses ohustatud liike käsitlevast andmestikust; raamatusarja kohta vaata artiklist Punane raamat (raamatusari); arvutustehnika mõiste kohta vaata artiklit Punane raamat (standard)

See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2009) Palun aita artiklit toimetada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Punane nimestik (inglise keeles Red List) ehk punane raamat (inglise Red Data Book, lühend RDB) on andmestik, mis annab hinnangu looduslike liikide ohustatusele. Punaseid raamatuid või nimestikke peavad riigid ja organisatsioonid kas vastava riigi või geograafilise piirkonna kohta. Ülemaailmselt ohustatud liikide andmebaasi haldab Rahvusvaheline Looduskaitseliit (IUCN) põhjaliku loeteluna maailma taime-, looma- ja seeneliikide (sh mõnede liigisiseste taksonite) globaalsest kaitseseisundist. Lisaks kaitseseisundi määratlusele on mõnede liikide puhul lisatud ka andmed taksoni leviku, bioloogia jne kohta.

Esimene punane raamat anti IUCNi algatuselt välja 1966. aastal^[1].

Punasesse raamatusse kantakse teadlaste kogutud koondandmestik haruldaste ja ohustatud liikide (ka liigisiseste taksonite) kohta, kus on märgitud vastavate liikide levik, uurituse aste, seisund jms.

Punane raamat koosneb eri värvusega lehtedest (punane, kollane, valge, roheline, hall). Punastele lehtedele kantakse eriti ohustatud liigid, kollastele väheneva arvukusega (ohualtid) liigid, valgetele haruldased liigid, rohelistele ohust pääsenud liigid ja hallidel lehtedele need liigid, mille seisund on määratlemata (tavaliselt andmete puuduse tõttu).

Loodus muutub pidevalt, inimese mõju loodusele suureneb ja koos sellega muutuvad ka taime- ja loomaliikide elutingimused. Kord punasele lehele kantud liigi võib olukorra muutudes tõsta vähem ohtu kuulutavale lehele.

Punane raamat ei sisalda looduskaitse seadusi ega määrusi, see on teaduslike andmete kogu, mis kajastab liigi levikut ja seisukorda koos ettepanekutega selle kaitse vajaduse kohta. Punane raamat ei saa kunagi valmis. Looduseuurijad peavad pidevalt jälgima ohustatud ja haruldaste liikide olukorda ja kandma uued andmed punasesse raamatusse. See võimaldab looduskaitse administratiivvasutustel rakendada meetmeid ohtu sattunud liikide päästmiseks hävimisest.

Üheks suurimaks globaalseks ohuks peetakse elustiku mitmekesisuse vähenemist. Et seda vältida, tuleb kõigepealt kogu elustik arvele võtta ning seejärel püüda peatada ohustatud taksonite kadu. Keskkond püsib vaid siis, kui suudetakse alles hoida kõik tema eluvormid. Seda rõhutades kirjutasid 157 riigi juhid 1992. aastal Rio de Janeiros alla bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile.

Aastal 2008 oli IUCNi punasesse nimestikku kantud 44 838 looma- ja taimeliiki, nendest 16 298 olid eriti ohustatud^[2].

2009. aasta seisuga on IUCNi punasesse nimestikku kantud 47 677 looma- ja taimeliiki, nendest 17 291 liiki on eriti ohustatud. See pole aga lõplik arv, sest eriti ohustatud võivad olla veel mitmed tundmatud (kirjeldamata) liigid.