Rikkumismenetlus

Rikkumismenetlus on protsess, mille algatab Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes Euroopa Komisjon, kui näeb, et mõni liikmesriik jätab Euroopa Liidu aluslepingutest tulenevaid õigusi oma riigis kohaldamata, ja kui komisjon on arvamusel, et liikmesriik ei ole täitnud aluslepingutest tulenevat kohustust. Komisjon peab oma arvamust põhjendama. Kui liikmesriik ei reageeri teatud tähtaja jooksul, võib komisjon pöörduda Euroopa Kohtusse.^[1] Menetlus koosneb mitmest etapist, milles tehakse ametlik otsus.

Rikkumismenetlusele eelneb eelmenetlus, mille eesmärk on anda liikmesriigile võimalus täita kohustused või kaitsta ennast komisjoni esitatud süüdistuste vastu. Tavaliselt antakse liikmesriigile ligikaudu kaks kuud aega, et täita oma kohustused või anda seletusi ametlikule komisjoni kirjale. Kui liikmesriik ja komisjon ei jõua omavahel rikkumise suhtes ühisele otsusele, võib komisjon esitada hagi liikmesriigi vastu Euroopa Kohtusse.^[2]

Kohtumenetluses tuvastab Euroopa Kohus, kas liikmesriik on rikkunud Euroopa Liidu õigust või mitte. Kui liikmesriik on õigust rikkunud, siis kohtuotsusega peab liikmesriik rikkumise kõrvaldama. Seejuures kohus konkreetset kõrvaldamistähtaega ei anna, kuid kohtupraktika kohaselt peab liikmesriik rikkumise kõrvaldama nii kiiresti kui võimalik.^[3] Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 260 lõike 3 alusel saab ka selles etapis liikmesriigile määrata põhisumma või karistusmakse tasumise kohustuse, kui ta direktiivis sätestatud kuupäevaks ei täida seadusandlikus menetluses vastuvõetud direktiivi ülevõtmise meetmetest teatamise kohustust.^[4] Komisjonil on kriteeriumid, mida ta kasutab karistusmakse kindlaksmääramisel. 2018 pole Euroopa Kohus ühtegi karistusmakset või põhisummat ELTLi artikli 260 lõike 3 alusel määranud. Kui liikmesriik ei kõrvalda rikkumist vaatamata Euroopa Kohtu otsusele, võib komisjon algatada uue rikkumismenetluse ringi ELTLi artikli 260 alusel. Selles menetluses toimub samuti eelmenetlus, kuid erinevus on, et puudub põhjendatud arvamuse staadium, st komisjon esitab hagi kohe pärast ametliku kirja esitamist liikmesriigile.^[5] Kohtumenetluse käigus võib Euroopa Kohus määrata liikmesriigile rahalised sanktsioonid, kui tuvastab, et liikmesriik pole eelnevat otsust täitnud. Komisjon teeb Euroopa Kohtule ettepaneku rahaliste sanktsioonide määramise kohta, kuid lõpliku otsuse, mis suuruses sanktsioonid liikmesriigi vastu peavad olema, teeb siiski Euroopa Kohus. Komisjoni ettepanek summa kohta ei ole Euroopa Kohtule siduv. Liikmesriigile on võimalik määrata trahvi ja põhisummat – need ei välista teineteist. Euroopa Kohus peab jälgima, et karistusmakse ja põhisumma oleksid proportsionaalsed rikkumisega ja liikmesriigi võimekusega seda summat välja maksta.^[6][7]

Eesti suhtes algatatud rikkumismenetlusele vastab välisministeerium koostöös mõne teise ministeeriumi ja riigikantselei Euroopa Liidu sekretariaadiga. Vastuses Euroopa Komisjonile tuleb vastata küsimustele: millega ja kuidas asjaomane aluslepingu säte või Euroopa Liidu õigusakt on riigisiseselt üle võetud või rakendatud ning kas Eesti nõustub komisjoni etteheidetega. "Seisukohad rikkumismenetluste kohta esitatakse valitsusele arutamiseks ja otsustamiseks, kui põhjendatud arvamusele esitatakse vastus, kus rikkumist ei tunnistata; ametlikule kirjale või põhjendatud arvamusele vastates tunnistatakse rikkumist ja lubatakse muuta riigisiseseid õigusakte, kusjuures seaduse või olulise mõjuga määruse eelnõu ei ole veel valitsuse heakskiitu saanud; Euroopa Kohtule esitatud hagis on rahatrahvi või karistusmakse nõue või ministeeriumid ei jõua seisukohas kokkuleppele".^[8]