Sansaara

Sansaara (sanskriti ja paali keeles saṃsāra ‘ringkäik’, 'rändlemine'; tiibeti keeles ’khor ba; hiina keeles 輪 迴 lunhui; jaapani keeles rinne) on India usundites sündide ja ühest olemisviisist teise üleminekute ahel ning olenditega asustatud maailmad, milles need üleminekud toimuvad. Sansaara ja selle ületamine – ümbersündide ahelast vabanemise idee – on kesksel kohal hinduismis, džainismis ja budismis.

Budistlikus kosmoloogias on sansaaras kuut liiki olendeid – jumalad, asurad, inimesed, loomad, preetad ja põrguasukad. Neile kõigile on ette määratud saatus, mida iseloomustavad kannatused. Kogu sansaara kujutab endast suletud süsteemi: peale surma sünnivad olendid uuesti kas samas, paremas või halvemas sfääris, vastavalt nende poolt sooritatud tegudele ehk karmale.

Ümbersündide ahel on alguseta, kuid sellel võib olla lõpp, milleks on nirvaana. Nirvaanasse võivad jõuda ainult inimesed, seepärast peetakse inimesena sündimist eriti soodsaks, kuigi jumalate elu tundub õnnelikum. Nirvaanat peetakse väljaspool sansaara-süsteemi asuvaks ja sel puudub sansaaraga põhjuse-tagajärje seos. Sellegipoolest lubavad mahajaana mütoloogilised ettekujutused nirvaanaolendite sekkumist ja isegi füüsilist ilmumist sansaarasse. Nii näiteks võivad dhjaanibudad ilmuda sansaaras bodhisattvate ja maiste budadena.^[1][2]

Veedades sansaara mõistet ei esine; see kujunes välja brahmanismis, kuid ei ole ilmselt aaria päritolu.

Budismis mõistetakse sansaarat alati individuaalsena, mis tähendab, et seda ei samastata maailmaga. Sansaara on ringlemine, samade asjade, tegude ja tahtmiste kordamine, millega koos korratakse pidevalt ka rahulolematust, kannatusi (dukkha), lisades nõnda veel kütust (upādāna) juurde. Sansaara lõpp on nirvaana ja see on samuti individuaalne.