Seadus

See artikkel räägib õigusteaduste mõistest. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Seadus (täpsustus).

Seadus on õigusteaduse mõistes üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreeglite (õigusnormide) kogum ehk õigusakt.

Kontinentaalses õigussüsteemis on seadustel õiguskorra hierarhias ülimuslik iseloom. See tähendab, et kõik teised õiguse allikad peavad olema vastavuses seadusest tulenevate nõuetega ja seadust saab muuta või tühistada vaid seda vastuvõtnud organ^[1].

Eristatakse seadust materiaalses mõttes ja seadust formaalses mõttes.

Seadus formaalses mõttes on iga seadusandliku võimu ehk parlamendi poolt seaduste andmiseks ette nähtud menetluses vastu võetud ja seaduseks nimetatav õigusakt sõltumata sellest, kas temas sisaldub üld- või üksikregulatsioon. Seadus materiaalses mõttes on iga õigusakt, mis sisaldab üldnorme ehk õiguse üldakt, sõltumata sellest, kas selle on vastu võtnud seadusandlik, täidesaatev (määrus) või kohtuvõim (kohtute enesekorralduslikud õigusaktid).