Back Fins-Oegriese tale AF Finno-ugrische Sprachen ALS لغات فنلندية أوغرية Arabic Llingües ugrofineses AST Fin-uqor dilləri AZ فین-اوغور دیللری AZB Фин-уғыр телдәре BA Fėnuougru kalbas BAT-SMG Фіна-ўгорскія мовы BE Фіна-вугорскія мовы BE-X-OLD
 | See artikkel vajab toimetamist. |
.png)
Soome-ugri keeled on Uurali keelkonna suurim haru, mille soome allharusse kuuluvaid (soome, eesti jt) keeli kõnelevad rahvad elavad Euroopa põhjaosas ning ugri haru keeli kõneldakse nii Doonau jõgikonnas (ungari) kui ka Lääne-Siberis (handi ja mansi keeled).
Keeleteadlaste hulgas levinud, kuid otseselt tõestamata teooria kohaselt on kõik soome-ugri keeled tekkinud ühestainsast aastatuhandete eest räägitud soome-ugri algkeelest selle hilisema mitmekordse jagunemise tulemusena.
Erinevalt enamikust Euroopa keeltest ei kuulu soome-ugri keeled indoeuroopa keelte hulka.
Peale soome-ugri keelte kuuluvad uurali keelte hulka ka samojeedi keeled.
Mõned keeleteadlased kasutavad termineid "soome-ugri keeled" ja "uurali keeled" sünonüümidena.
Hinnangud soome-ugri keelte omavahelistele sugulusseostele on püsinud enam-vähem muutusteta alates 1879. aastast.[1] Soome-ugri keeled jagunevad saami, läänemeresoome, Volga, Permi ja ugri rühmaks. Uuemates liigitustes on Volga rühm kadunud, selle asemel esinevad sellesse kuulunud mordva keeled ja mari keeled otse soome-ugri rühma alarühmadena.
Saami, mansi ja handi põhimurdeid peetakse eri keelteks. Samuti räägitakse viimastel aastakümnetel ühe karjala keele asemel mitmest karjala keelest ning eesti keele lõunaeesti murdeid peetakse kohati eraldiseisvaks lõunaeesti keeleks.
Neid ühendab keelesugulus ja väljasuremisoht.[2]
- ↑ Tiit-Rein Viitso. Liivi keel ja läänemeresoome keelemaastikud. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, lk 12.
- ↑ "Aaasta viimane Horisont: hapniku tootmine Marsil, vähemuskeelte elujõud ja Kaali mõistatuse lahendamine". Horisont. MTÜ Loodusajakiri. 18. november 2018. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2018.
Selgub, et kõiki soome-ugri keeli ühendab keelesuguluse kõrval veel üks ühine tunnusjoon – kõik on oma keskkondades suuremal või vähemal määral ohustatud.