Teraviljakombain

Teraviljakombain on põllumajanduslik kõrrelise teravilja koristamise ühendmasin, mis lõikab viljakõrred, peksab peadest terad, puhastab need aganaist, kõlkaist ja muust lisandeist ning kogub terad punkrisse, suunab põhu vooluna maha, pressib pakkideks või hekseldab väetiseks. Sellist meetodit nimetatakse teraviljakultuuride otsekoristamiseks.^[1]

Teraviljakombainidele on iseloomulikuks tunnuseks heedri lõikeosa kohal pöörlev horisontaalne haspel, mis haarab viljakõrtest ja painutab need heedrisse.

Ümberseadistatud teraviljakombainiga saab koristada muidki põllukultuure, näiteks heinaseemet, tera- ja silomaisi, päevalille, sojauba, kaunvilju ja tangukultuure.^[1]

Teraviljast eraldatud põhk sisaldab piiratud koguses toitaineid. Purustatud põhk laotatakse põllule, mis randaalitakse või küntakse tagasi mulda. Vaalu kogutud põhk läheb loomadele allapanuks ja vähesel määral ka söögiks.

Šassiitraktoritele paigaldatavaid teraviljakombaine nimetatakse rippkombainideks.^[1]

Kombaini leiutas 1834. aastal Ameerika Ühendriikides Hiram Moore. Esimesed kombainid liikusid mitme hobuse või muula jõul. Ta töötas lõpuks välja kombaini, millega sai vilja koristada mitme meetri laiuse ribana.

Esimesena organiseeris kombainide tootmise ja müümise Hugh Victor McKay Austraalias 1885.

NSV Liidus toodeti liikurteraviljakombaine SKD-5 Sibirjak, mille mootori võimsus oli 74 kW ehk 100 hj ja läbilaskevõime 5 kg/s, SK-5 Niva, mille võimsus ja läbilaskevõime olid samasugused, ning SK-6 Kolos, mille võimsus oli 110 kW ja läbilaskevõime 6 kg/s. Riisi ühe- või kaheetapiliseks koristamiseks toodeti poolroomikkombaine SKP-6R, SKD-5R ja SK-5R ning roomikkombaine SKG-5.^[1]