Turingi test

Turingi test on Alan Turingi poolt välja pakutud eksperiment otsustamaks, kas arvuti suudab näidata inimese tasemel intelligentset käitumist.

Turingi testi standardse tõlgenduse järgi suhtleb inimene (kohtunik) ühe inimese ja ühe arvutiga, mis on programmeeritud vastama nii, et tema vastused oleksid võimalikult sarnased tavalise inimliku käitumisega. Kõik osavõtjad on eraldi tubades. Juhiste andmise ja küsimuste esitamise teel üritab kohtunik välja selgitada, millises toas on inimene, millises aga arvuti. Kui kohtunik ei suuda etteantud aja jooksul otsustada, kumb osalejatest on arvuti, siis on arvuti testi läbinud.

Test ei kontrolli arvuti õige vastuse andmise oskust, vaid seda, kas arvuti vastab nii, nagu oleks inimene seda tüüpiliselt teinud. Suhtlus toimub sisend- ja väljundseadmete vahendusel, et tulemus ei sõltuks sellest, kuidas arvuti teksti heliks ja heli tekstiks teisendab, vaid ainult arvuti intellektist^[1]. Küsimuste ja vastuste vahel peab olema fikseeritud ajavahemik, et kohtunik ei saaks teha järeldusi vastamiskiirustest. Turingi-aegsed arvutid reageerisid aeglasemalt kui inimene. Tänapäeval on seda reeglit aga vaja sellepärast, et inimesel läheb vastamiseks tunduvalt rohkem aega kui arvutitel.

Kuni selle sajandi 20-date aastateni, pole ükski olemasolevatest arvutitest testi läbimisele lähenenud.^[2] Selle aja parim tulemus on 2014. aastast, kus programm nimega Eugene Goostman suutis ära petta kolmandiku kohtunikest, kuid selleks simuleeris see 13-aastast ukraina poissi.^[3]

Koos ChatGPT tulemisega on arvutid Turingi testi korduvalt edukalt läbinud. ^[4]

Testi kirjeldatakse Alan Turingi artiklis "Computing Machinery and Intelligence", mis ilmus 1950. aastal filosoofia ajakirjas Mind.

Turing ei väitnud, et jäljendusmängu edukalt läbinud masin suudab mõelda, vaid seda, et masin omab võimet olla sarnane inimesega.^[3]