"Vanem Edda" on kogumik Skandinaavia eelkristlikku mütoloogilist luulet, mida tuntakse keskaegsete Islandi käsikirjade kaudu.
Edda-luule on säilinud mitmes käsikirjas, millest tähtsaim on 13. sajandil kirjutatud "Codex Regius". "Codex Regius" leiti uuesti aastal 1643. Erinevates käsikirjades säilinud laulude valik täpselt ei kattu, ka kaasaegsed väljaanded ja tõlked erinevad laulude valiku poolest. Edda-laulude autorid ei ole teada, laulude aluseks on suuline rahvapärimus. Laulud pärinevad keskajast ja viikingiajast, kuid paljud neist sisaldavad veel vanemat materjali. Üksikute laulude dateering on sageli väga vaieldav. Kindlalt ei ole teada ka nende loomise koht, arvatavasti on enamik neist loodud Islandil ja Norras.
"Vanem Edda" on tuntud 'vanemana' sellepärast, et kui "Codex Regius" leiti, peeti seda allikaks, mille põhjal Islandi skald Snorri Sturluson kirjutas oma skaldikunsti õpperaamatu "Edda" – edaspidi tuntud ka "Noorema Eddana". "Vanemat Eddat" nimetatakse mõnikord ka Sæmundri "Eddaks", sest esialgu arvati, et selle on kirja pannud preester Sæmundr Õpetatu; praegu seda teooriat enam usutavaks ei peeta. "Vanem Edda" ja "Noorem Edda" on kõige olulisemad allikad, mille kaudu tuntakse paganlikku Skandinaavia mütoloogiat.