Veimed (murretes ka annid, anded) olid pruudi kingitused peigmehe sugulastele ja pulmategelastele.
Veimed kui tava oli eriti omane läänemeresoome rahvastele juba kaugest minevikust.[1]
Kingituste eesmärgiks oli hea läbisaamine tulevase mehe ja tema sugukonnaga. Veimematerjali kogus pruut andidena naabreilt, mida nimetati viinutamiseks[2], samuti valmistati veimi ühiselt külatüdrukute poolt. 19. sajandil olid Eestis tavapärased veimed kindad, sokid, sukad, vööd, särk jne. Veimed seoti pulmaeelsel õhtul kaasanaise juhtimisel kokku veimekimpudeks. Veimi jagas noorik veimevakast viimasel pulmapäeval peiukodus.[3] Veimekirstu avamiseks pidi aga isamees või peig annetama raha. Veimekimpe jagati tähtsuse järjekorras. Pulma ametimehed said suured kimbud, milles olid särk, sall, sukad ja kindad. Hilisemal ajal sulandus veimavaka jagamine kokku rahakogumisega, annete saajalt küsiti vastu raha. [4]
Ida-Eestis nimetati pruudi kingitusi ka lahjadeks (Vaivara, Lüganuse, Viru-Nigula jne.).[2]
Veimede jagamise komme hakkas kaduma 19. sajandi lõpus.[3]
- ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega2pulmon ilma tekstita. - ↑ 2,0 2,1 Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega4pulmon ilma tekstita. - ↑ 3,0 3,1 Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega3pulmon ilma tekstita. - ↑ Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt. Viide nimega5pulmon ilma tekstita.