Vihm

Vihm on vee vedelate osakeste sadu atmosfääris.

Vihma sajuks on vajalik, et atmosfääris oleks õhutemperatuur jäätunud vee sulamispunktist kõrgem. Kui atmosfääris leiduva veeauru kondenseerumisel tekkinud veetilgad on piisavalt rasked, siis langevad need vihmana maapinnale.

Õhu niiskusest küllastumiseni, mis on vajalik vihma sajuks, viivad kaks koos toimivat protsessi: õhu jahenemine ja veeauru lisandumine õhku.

Virga ehk sajujooned on sadu, mis on hakanud pilvest langema, kuid aurustub enne maapinnani jõudmist; see on üks viis, kuidas õhk võib veeaurust küllastuda. Sademed moodustuvad, kui veetilgad või jääkristallid pilves omavahel tõukudes liituvad.

Vihma peamine tekkimise põhjus on õhuniiskuse liikumine ruumis (kolmemõõtmelistes) temperatuuri- ja niiskuskontrasti tsoonides, mida tuntakse atmosfäärifrontide nime all. Kui on piisavalt niiskust, mis tõuseb õhuvooluga ülespoole, tekib konvektsioonipilvedest nagu rünksajupilved (cumulonimbus; äikesepilved) sadu, mis võib moodustada kitsaid vihmasaju ribasid.

Mägedes võib tihe sadu tekkida paikades, kus tuulega surutav, mööda mäekülge tõusma sunnitud õhumass mäeaheliku samal tuulepealsel küljel vabaneb adiabaatilise jahenemise tõttu kondensatsioonikõrgusel küllastavast niiskusest, niiskus õhus kondenseerub ja sajab enne mäeharja ületamist vihmana mäenõlvadele. Mägede tuulealustel aladel on õhk kuiv, kuna allanõlva langev õhuvool soojeneb juba kuivadiabaatiliselt (föön).

Mussoone põhjustava intertroopilise konvergentsitsooni liikumine toob savannidesse vihmahooaja. Suuremas osas maailmas on vihm peamine mageveeallikas, mis loob eluks vajalikud tingimused mitmesugustele ökosüsteemidele, annab vett hüdroelektrijaamadele ja niisutussüsteemidele. Vihma hulka mõõdetakse sadememõõtjaga, seda hinnatakse aktiivselt ilmaradarite ja passiivselt ilmasatelliitide abil.

Linnade sooajussaarte efekt suurendab nii sademete hulka kui ka saju intensiivsust linnadest allatuult. Kliima soojenemine muudab kogu maailma tavapäraseid sajutingimusi, põhjustades niiskemat ilma Põhja-Ameerika idaosas ja kuivust troopikas. Sademed on üks põhikomponente looduslikus veeringluses ning tekitab enamiku planeedi puhta vee varudest. Maailma aasta keskmine sademete hulk on 990 mm. Kliimaklassifikatsioonisüsteemid nagu Köppeni kliimaklassifikatsioonisüsteem kasutavad keskmist aastast sademete hulka eri kliimarežiimide eristamiseks. Maa kõige kuivem kontinent on Antarktis. Vihma on täheldatud või oletatakse ka teistel planeetidel, kus see koosneb vee asemel metaanist, rauast, neoonist või väävelhappest.

Eesti vihmakestusrekord pärineb 1996. aastast, kui Väike-Maarjas sadas 29.–31. oktoobrini 57 tundi järjest.