See artikkel on Soome ajalooperioodist; Konstantin Märska filmist vaata artiklit Isoviha (film) |
Isovihaks nimetavad Soome ajaloolased Põhjasõja aegset vene okupatsiooni aastatel 1713–1721, mis lõppes Uusikaupunki rahulepinguga. Kaasaegsete kirjutistes nimetatakse seda vene ülemvõimu ajaks [1].
Suvel 1713 vallutas Peeter I Lõuna-Soome.
Merel olid rootslased oma suurte laevadega, mis võisid kanda palju suurtükke, olles Vene Balti laevastikust kaugelt üle.[2] Peeter I ainuke šanss oli lahing kalda lähedal. Kõiki vahendeid mängu pannes kahekordistas ta oma Läänemere sõjalaevastikku ning pani seda juhtima kogenud veneetslased ja kreeklased. 5.–7. augustil (vkj 25.–27. juulil) 1714 olid mõlemad laevastikud vastamisi Hankoniemi ehk Hanko merelahingus. Kestva tuulevaikuse ajal tungisid väiksemad, kuid hea manööverdamisvõimega Vene väikelaevad Rootsi suurtükitule alt läbi ning abordeerisid liikumatud Rootsi laevad üksteise järel.[3] Rootsi eskaader purustati. Nii saavutas Vene laevastik ülemvõimu Läänemere põhjaosas.[4]
Karl XII naasis 1715. aastal Rootsi ning otsustas 1716. aastal rünnata Taanile kuuluvat Norrat.[5] Rootslased pidid aga taganema, sest Peter Wessel (Tordenskjold) hävitas Dynekileni lahingus nende varustuslaevastiku.[6]
1718. aastal pidasid Rootsi ja Venemaa Ahvenamaal läbirääkimisi separaatrahu sõlmimiseks.[7]
Karl ründas 1718. aastal uuesti Norrat ning suri 30. novembril 1718 Norras Fredrikshaldi kindluse piiramisel. Pärast Karl XII surma taandusid Rootsi väed Norrast.[8] 1719. aastal sai Rootsi valitsejaks Karl XII õde Ulrika Eleonora. Rootsi eesmärgiks oli saavutada rahu kõikide vaenlastega peale Venemaa[9].
Vene väed rüüstasid 1719. aastal Rootsi rannikut. Peter Wessel (Tordenskjold) vallutas 1719. aastal Marstrandi. 29. veebruaril 1720 sai uueks Rootsi kuningaks Ulrika Eleonora abikaasa Fredrik I.[10] 3. juunil 1720 sõlmis Rootsi Taaniga Frederiksborgi lossis Frederiksborgi rahu. Inglismaa ja Prantsusmaa kandsid hoolt selle eest, et Taani võiks endale jätta Schleswigi Gottorpi-osa. See liideti ametlikult Taaniga 1721. aastal. Muidu jäi kõik nii, nagu oli olnud enne sõja algust.[11]
7. augustil 1720 võitis Vene laevastik Grönhamni lahingus Rootsi eskaadrit.[12]
Põhjasõja lõpetas 10. septembril (vkj 30. augustil) 1721 sõlmitud Uusikaupunki rahu. Rootsi loovutas sellega Ingerimaa, Liivimaa kubermangu, Eestimaa kubermangu, Saaremaa, Hiiumaa, Lõuna-Karjala, Karjala kannase ja Viiburi. See-eest sai ta tagasi Soome, mille Peeter I 1714. aastal oli vallutanud.[13]
Faced with the superior firepower of the Swedish fleet Apraksin withdrew east to Tvärminne, at the south east corner of the peninsula. From there he called for help from the Tsar.
The galleys were gradually overwhelmed, surrounded and boarded. The Elefant was soon isolated. Surrounded, she was boarded from all sides and her crew overwhelmed.
After the victory of Gangut the Russian fleet, which now enjoyed free rein in the western skerries of Finland.
By the Treaty of Nystad (September 10, 1721), which concluded the war between Sweden and Russia, Sweden ceded Ingria, Estonia, Livonia, and a strip of Finnish Karelia to Russia.