Our website is made possible by displaying online advertisements to our visitors.
Please consider supporting us by disabling your ad blocker.
Kaitsemehhanismid
Kaitsemehhanismid on psühholoogiasalateadvuslikud käitumismudelid, mis vähendavad potentsiaalselt kahjulikust või vastuvõetamatust olukorrast tekkivat ärevust.[1]
Kaitsemehhanismid võivad põhjustada tervislikke või ebatervislikke tagajärgi sõltuvalt asjaoludest ja sagedusest, millega mehhanisme kasutatakse.[2]Psühhoanalüütilises teoorias on kaitsemehhanismid psühholoogilised strateegiad, mida kasutab mitteteadvustatud meel, et manipuleerida, eitada või moonutada reaalsust selleks, et kaitsta end ärevustunde, vastuvõetamatute impulsside eest ja säilitada ettekujutus endast.[3] Protsessid, mis manipuleerivad, eitavad või moonutavad reaalsust võivad olla:
repressioon ehk valusate mõtete ja tunnete kaotamine oma teadvusest, kuigi see võib sümboolses vormis uuesti esile tulla;[2]
identifitseerimine – objekti või mõtte endaga samastamine;[4] ja
ratsionaliseerimine – oma käitumisele ja motivaatoritele "hea" ja vastuvõetava põhjenduse leidmine, asendades sellega tegelikud põhjused.[2][5] Psühhoanalüütilises teoorias peetakse repressiooni teiste kaitsemehhanismide aluseks.[2]
Terved inimesed kasutavad elu jooksul erinevaid kaitsemehhanisme. Ego kaitsmine muutub haiguslikuks siis, kui nende mehhanismide püsiv kasutamine toob kaasa ebastabiilse käitumise, mis kahjustab füüsilist või vaimset tervist. Kaitsemehhanismide kasutamist põhjustab vajadus kaitsta oma ego ärevuse või ühiskondliku hukkamõistu eest või pakkuda võimalust põgeneda olukordadest, millega ei suudeta hakkama saada.[6]
Nende mehhanismide hindamiseks on küsimustik "Defense Style Questionnaire" (DSQ-40).[7][8]