Our website is made possible by displaying online advertisements to our visitors.
Please consider supporting us by disabling your ad blocker.
Peptiidhormoon
Melanotsüüte stimuleeriva hormooni α ehk α-MSH struktuur (Ac-Ser-Tyr-Ser-Met-Glu-His-Phe-Arg-Trp-Gly-Lys-Pro-Val-NH2). α-MSH seostub melanokortiini retseptorite MC1R, MC3R, MC4R ja MC5R külge ning hormooni füsioloogilised efektid on määratud retseptori asukohaga organismis. Näiteks MC1R paikneb melanotsüütides ning vastutab naha pigmentatsiooni eest, samas MC4R paikneb ajus ning juhib seksuaalkäitumist, stressi ja söömisharjumusi.
Analoogselt kõigi hormoonidega sekreteerivad peptiidhormoone rakuvälisesse keskkonda sisenõrenäärmed ning hormoonide toime avaldub hormooni seostumise järel selektiivse retseptoriga. Nagu ka valguliste hormoonide puhul, tingib peptiidhormooni seostumine retseptoriga teatud sekundaarsete virgatsainete vabanemist või sünteesi raku sees. Sekundaarsed virgatsained käivitavad omakorda rakusiseseid signaaliradu, näiteks geeniekspressiooni.[3]
Peptiidhormoonid ja valgulised hormoonid liigitatakse kategooriatesse molekulmassi järgi, kuid puudub range määratlus, millest alates tuleb hormoon nimetada valguliseks. Kokkuleppeliseks piiriks on kujunenud 100 aminohappejääki.[4][5]
Peptiidhormoonide sekka kuuluvad näiteks adrenokortikotroopne hormoon (ACTH), angiotensiin, melanotsüüte stimuleerivad hormoonid (MSH), gastriin, insuliin, kaltsitoniin, neuropeptiid Y ja oksütotsiin. Samast preprohormoonist tekib mõnikord erinevaid peptiidhormoone: näiteks nn pre-pro-opiomelanokortiinist saab eri aminohappejääkide juures „lõikamise“ kaudu tuletada ACTH, α-, β- või γ-MSH.[6]