Sekveneerimine

Sekveneerimine ehk järjestusanalüüs ehk järjendamine (inglise sequencing) on monomeeride (nukleotiidide, aminohapete) järjestuse kindlaksmääramine informatsiooniliste biopolümeeride (DNA, RNA, valkude) molekulides.

Sekveneerimine annab tulemuseks märkidest koosneva tõlgenduse, mida nimetatakse sekventsiks, ja kirjeldab suuremat osa sekveneeritud molekulist. "Suuremat osa" kirjeldab ta sellepärast, et sekveneerimismeetodid ei ole täiuslikud. Näiteks DNAd sekveneerides antakse järjestus nelja erineva nukleiinhappejäägi jadana (lühendatult A, T, C, G), kuid rakus endas võivad need olla modifitseeritud ehk sekveneerimisel tulemuseks saadud A ei pruugi olla sama rakus päriselt oleva monomeeriga. Samuti annab sekveneerimine tulemuseks polümeeri järjestuse, kuid ruumiline struktuur tuleb leida teiste meetodite abil ja see võib olla vägagi keeruline.

Sekveneerimine on tänapäeva bioteaduste alal üks vajalikumaid tehnikaid. Ilma selleta oleks näiteks pea võimatu koostada evolutsioonipuid või arendada välja kindlaid mehhanisme sihtivaid ravimeid ja isegi teada neidsamu mehhanisme tuvastada, sest kõige selle jaoks oli vähemalt mingis etapis kasutatud biomolekulide sekveneerimist.