Supelvanker

Supelvanker oli seadeldis, mida kasutati 18. sajandist 20. sajandi alguseni mere- ja ookeanirandades ujumas käimisel.

Vankris oli võimalik vahetada riideid ja see viis oma reisijad rannast vette. Supelvankrid olid puust, kinnise pealisehitisega vankrid, mille seinad olid kas puidust või siis puitraamile tõmmatud kangast. Vankritel olid ka väikesed aknad valguse jaoks.

Supelvankrite kasutamise põhjuseks oli tolleaegne kümblusetikett, mille järgi ei olnud enda näitamine supelkostüümis sünnis, seda eriti vastassoost isikutele.^[1] Eriti karmid reeglid naiste ja meeste eraldamise kohta kehtisid Inglismaal.^[viide?]

Seoses kümblusetiketi liberaalsemaks muutumisega kadus vajadus supelvankrite järele ja nende kasutamine lõpetati 1920. aastatel.^[viide?]