Our website is made possible by displaying online advertisements to our visitors.
Please consider supporting us by disabling your ad blocker.
Anoomia
Anoomia on sotsioloogia mõiste, mida tõlgendatakse erinevalt, kuid mis üldiselt tähendab normide puudumist.
Anoomia on ühiskonna seisund, kus lagunevad sotsiaalsed normid ja sotsiaalsed institutsioonid. Tavaliselt sellises situatsioonis on inimtegevused ebastabiilsetes tingimustes ning toimub lahknevus ühiskonnas väljakujunenud eesmärkide ja nende saavutamiseks kasutatavate inimestele kättesaadavate seaduslike vahendite vahel[1]. Sotsiaalsete normide lagunemise tõttu ei suuda ühiskond anda indiviididele moraalset kindlasuunalist tuge sotsiaalsetes institutsioonides ning kaob tulemuseks side indiviidide ja ühiskonna vahel[2].
Sellised sotsioloogid nagu Émile Durkheim, Robert King Merton ja Piritim Sorokin arendasid anoomia mõistet ja uurisid anoomia nähtuse mõju ühiskonnale[3].
Durkheimi järgi on anoomia "normituse" seisund ühiskonnas: väheneb toimimisega seotud normide järgimine, kaovad üldtunnustatud normid.
Robert Mertoni järgi on anoomia normide konflikt – olukord, milles ühiskonna poolt väärtustatavad eesmärgid pole saavutatavad üldtunnustatud vahenditega.
- ↑ Дюркгейм, Э. (1996). О разделении общественного труда. Москва: Канон.
- ↑ Macionis, J. J., Gerber, L. M. (2010). Sociology (Seventh Canadian Edition). Toronto: Pearson Canada.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Смородина, М. С. (aprill–juuni 2006). ""Аномия общества и самоубийства"".
Previous Page Next Page
