See artikkel räägib üldmõistest; Carlos Saura filmi kohta vaata artiklit Flamenco (film) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Flamenko | |
---|---|
UNESCO maailmapärand | |
Kitarristid Al Di Meola, John Mclaughlin ja Paco de Lucía (vasakult paremale) 1980. aastatel kontserdil Barcelonas | |
Asukoht | Hispaania |
Kriteeriumid | R1, R2, R3, R4 ja R5 |
Viited | 00363 |
Piirkond* | Euroopa ja Põhja-Ameerika |
Nimekirja arvatud | 2010 (V istung) |
* Regioon on UNESCO määratletud |
Flamenko (hispaania keeles flamenco) on Andaluusia (Hispaania) päritolu muusika- ja tantsustiil, mille peamised avaldumisvormid on kitarrimäng, laul ja tants. Tihti seostatakse flamenkot kogu Hispaaniaga, aga selle sünnimaa on hoopis Andaluusia, mis on ka paik, kus seda populaarset muusikastiili kõige rohkem armastatakse ja kõige ehedamalt viljeletakse.[viide?]
Flamenko päritolu on vaieldav – ühtki teooriat selle kohta pole suudetud ajalooliste tõendite abil lõplikult kinnitada. Real Academia Española sõnaraamatus[1] seostatakse flamenkot eelkõige mustlastega ning nende panus flamenko kujunemisse on kaheldamatu. Sellegipoolest on flamenko kõige levinuma teooria järgi sündinud Andaluusia araablaste, kristlaste, juutide, mustlaste jt kultuuriliste mõjutuste segunemise tulemusel. Flamenkot võib seetõttu pidada andaluuslaste ühiseks rahvapärimuseks. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et flamenko kujunemisele aitasid kaasa eelkõige Andaluusia mustlased, kuigi hiljem hakkasid seda muusikastiili viljelema ka mujal Hispaanias elavad gitano'd ehk mustlased.[viide?]
Esimesed flamenkostiilid kujunesid välja 18. sajandi teisel poolel (tonás) ja 18. sajandi lõpus (seguiriyas).[viide?]
Flamenkol on kolm peamist ja võrdväärset avaldumisvormi: laul, kitarrimäng ja tants. Viimastel aastatel on kasvanud flamenko populaarsus ka Ladina-Ameerikas, eriti Guatemalas, Costa Ricas, Panamas ja El Salvadoris, kus on loodud nii flamenkoakadeemiaid kui ka mitmesuguseid flamenkotruppe. Jaapanis on flamenko eriti populaarne: 2005. aastal oli seal kokku ligi 600 flamenkokooli[2] ning 2011. aastal ligi 400, mis oli teisel kohal Hispaania järel.[3] 2010. aasta novembris lisas UNESCO flamenko maailmapärandi nimistusse.[4]
<ref>
-silt. Viide nimega uVrRp
on ilma tekstita.<ref>
-silt. Viide nimega Cb7II
on ilma tekstita.