Litograafia

See artikkel räägib graafikatehnikast. Mikrokiipide lülitusskeemide koostamise kohta vaata Litograafia (tehnoloogia).

Litograafia ehk kivitrükk (kreeka keeles lithos 'kivi' + graphō 'kirjutan') on lametrükitehnika, mis põhineb rasva ja vee vastastikuse tõukumise printsiibil ja mille puhul kasutatakse trükkimiseks kiviplaati.

Trükkimiseks võetakse 8–12 cm paksune lihvitud lubjakiviplaat ehk litokivi ja millele kantakse litokriidi, -tuši või -pliiatsi abil kujutis, motiiv tagurpidi. Seejärel söövitatakse kiviplaadi pinda nõrga lämmastikhappe lahusega, mille toimel värvis sisalduv rasv ühineb keemiliselt kiviga. Joonisevabadel pindadel laiendab hape kivi poore ja muudab pinna aga vastuvõtlikuks vee toimele. Plaat kaetakse joonisele kaitsekihi saamiseks kummiaraabikuga. Tõmmist tehes kantakse trükivärv niisutatud kivile – värv jääb püsima joonistusele, kuna joonistuseta pinnad ei võta vee tõttu värvi vastu. Trükitakse kõrgtrükipaberile spetsiaalse litopressiga (vanasti koos meistriga käsitsi, nüüd juba elektrimootori abil).

Varasemate graafikatehnikatega võrreldes oli litograafia eeliseks lihtsam ja kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv.

Litograafiaga kaudselt sarnanevaid meetodeid on tänapäeval kasutusele võetud ka mikrokiipide tootmisel. Näiteks nanoelektroonika valdkonnas rakendatakse nanolitograafiat.