See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2013) |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Aadel ehk aadlikud on kõrgem seisus, mis on ajalooliselt olnud eesõigustatud ja pärilik, kuid on tänapäeval suuresti taandunud mittepäritavaks austusavalduseks teenete eest. Mingi piirkonna või riigi aadlikke nimetatakse ka aadelkonnaks.
Euroopa varakeskaegses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja vasalli vahelistest maaomandit ja sõjalisi või muid teeneid reguleerivatest suhetest, samas on sellelaadseid seisusi olnud paljudes ühiskondades ka varem ja väljaspool Euroopat.
Aadliseisuse moodustumise aluseks oli isikuseoseriiklikus ühiskonnamudelis kehtinud senjööri ja vasalli vahelised maaomandi ja sõjaliste või muudest teenete vahelistest suhtest tekkinud sõltuvusvahekord. Selle prototüübi järgi nimetatakse aadliks ka selle ühiskonnagrupi hilisemat vormi ja teiste maade ning varasemaid analoogseid ühiskonnakihte. Aadliseisus sai alguse feodaalajal, senjööri poolt vasallidele antud maaomandist ja selle eest senjöörile osutatud sõjalistest või muudest teenetest. Vasallidel oli kohustus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta vangilangemise korral vaenlaselt välja, osaleda nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga, millest tuleneb ka põhimõte: "Minu vasalli vasall ei ole minu vasall". Sellised mitmeastmelised vasallisuhted valitsesid hierarhias kuningast kuni vasallideta üksikrüütliteni. Aadliseisuses isikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed.
Nüüdseks ei ole aadlitiitlil enamikus vabariikides juriidilist tähendust ning seisuse tähtsus on vähenenud ka konstitutsioonilistes monarhiates, nt Suurbritannias.
Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: kõrgaadel ja alamaadel.
Inglismaal nimetati kõrgaadlikke lordideks ja alamaadlikke džentelmenideks (gentleman ehk "härrasmees", üldnimena gentry, Hispaanias grandideks ja hidalgodeks, Saksamaal härradeks (Herr) ja rüütliteks (Ritter), Prantsusmaal paruniteks (baron) ja ševaljeedeks (chevalier – 'rüütel' või 'ratsanik).
Alates hiliskeskajast hakkasid isikuseoseriikliku valitsemiskorra asemele tekkima territoriaalsele printsiibile rajanevad seisuslikud territoriaalriigid, mis erines kindlapiirilise territooriumi, rahva, kes elab sellel territooriumil, ja riigivõimu olemasoluga, mis pretendeeris kogu sellel territooriumil toimuva reguleerimisele, kuid siiski jagunes riigivõim valitseja ja territoriaalseisuste vahel.